Ameerikas on ka ajalugu

Me Eurooplased ikka armastame kelkida oma ajalooga.  Eestlane on harjunud igapäevaselt nägema kirikuid ja kindluseid mida võib dateerida keskaega (ma ei hakka praegu mingeid aastaarve siia trükkima... olen klaasikese veini juba hingealla pannud)... 

Pean ytlema, et mu tavaline reaktsioon hüüetele: "Oi millised toredad vanad majad siin on!" on olnud kerge õlakehitus. No jah, lahe vana maja... 20'dad? (muidugi, ligi 10 aastat siin maal on mindki nende "vanade" majade suhtes nostalgiliseks teinud)

Tõsi ta on, vanimad säilinud ehitised ameerikas on vaid mõned aastasajad vanad. Kui sa oled harjunud kodukiriku kabelites kolama mis kusagil 1500 aegu ehitatud ... saate aru kyll.

See on aga VALGE MEHE AJALUGU, mille jälgi me - valged "mehed" siin taga ajame. Ja kuna valge mehe ajalugu tõesti siin mandril kaugele ei ulatu on lihtne kehitada õlgu ja muiata.

Ameerika põliselanike ajaloo jälgi kahjuks siinse maa igapäevaelus ei näe...( lääneosariikides on olukord küll veidike teine, nagu ma kaks aastat tagasi Arizonas kogesin...) Siin Põhja Carolinas ei suuda ma eristada põliselanikke tänavapildis - ega tea eriti nende elust olust, liiati siis kohalikust ajaloost.

Täna avanes mul võimalus saada natuke aimu Põhja Carolina "indiaanlaste" elust ca. 1000 aastat tagasi. (jällegi - ma ei usalda oma võimet meelde jätta aastaarve... kusagil kuuendas (või kaheksandas) klassis saadud "2" ajaloo eksamihindeks tuleb siinkohal meelde...)

Nimelt käis Liisu klass Tänupühade eelselt tutvumas indiaanlaste ajalooga yhes Põhja Carolina ajaloolise kaitse all olevas vabaõhu muuseumis ja lastevanematel on alati võimalus klassiga kaasas käia. ( tuleb kyll oma autoga sõita - bussi ei lasta!)

Pilte mul palju ei ole - sest ega seal palju pildistada ei olnud - kolm ehitist on rekonstrueeritud

(sellel maa alal oli omal ajal vähemalt yle 20 ehitise) ja needki ona yles ehitatud modernse tehnika ja materjalidega. Ei ole ju võta tänapäeval paarisadat inimhinge, kes pärast iga vihmahoogu seinad mudaga yle plätserdaks - seega muda asendati tsemendiga...

OK. pikk jutt lühemaks...

Meie gruppi instrueeriv onu oli väga lahe ja manas laste silme ette värvika pildi indiaanlaste elust, jahiriistade evolutsioonist ja arheoloogide tööst. Täiskasvanutelgi oli yht teist kõrva taha panna! Siinse piirkonna indiaanlased kutsusid end "yhe tule inimesteks". Suvel - just siis kui aias tomatid, kõrvitsad ja muu hea kraam kypseks saab (1000 aastat tagai oli siin tunduvalt külmem kliima!), oli nende "uue aasta" tähistamine, mille kulminatsiooniks oli vana templi - ja muude tulede kustutamine ja uue tule loitmine, mida siis kanti kodadesse ja ymbruskaudsetesse küladesse. (nostalgiliselt muidugi mõtlesin sellele kuidas Eestis Jaanitule süütab president ja see siis küladesse laiali viiakse... ohhh...)

1000 aastat tagasi oli siinne piirkond ka TUNDUVALT tihedamalt asustatud kui praegu. 

See ajalugu on nähtamatult me jalge all. Iga päev. Nii kaua kui ma olen teadnud Ameerika põliselanike olemasolust ja saatusest olen tundnud häbi selle eest et kuulun laias laastus Eurooplaste hulka. Mis siis, et Eestlane omal maal on pidanud taluma sarnast kukil tallumist võõrvallutajate poolt. Me oleme siiski veel ylekaalus OMAL maal. Ja me kuulume samasse rassi oma rõhujatega... Kui Barak Obama valiti presidendiks tundsin ma esimest korda uhkust siin maal olemise yle. See on pööre ajaloos, mida ma ei julenud loota neist inimestest kelle keskel siin elan... nad täielikult yletasid ennast ja mu ootuseid.

Mu esimene mõte aga, pärast valimistulemuste teatamist oli - millal on ameerika põliselanike kord? Neist ei räägi keegi. Nad ei tõsta kisa... nad assimileeruvad, või joovad end surnuks...

Millal on nende kord????

Igatahes oli tänane päev hea meeldetuletus mulle, neist nähtamatutest inimestest, kelle maal ma kõnnin... kelle ajalugu on mattunud mullakihtide alla - ja siiski on SIIN ja OLEMAS. 

Vot siis nii. Köögis käib praegu agar tegevus. Tundub, et Andreas lõikab seal midagi Adami järelvalve all - sibulaid - tuleb välja! Homme on tänupühad. Lapsed viin Jai-Ma ja Bonsai juurde. Adamiga läheme Nancy Davidi juurde. Adam on kalkunipraadimise aktsioonis - ma yritan selle kuidagi jäädvustada ja postitada... mul on mõte teha pähklivõi/kõrvitsasupp... ja siin ma olen, täielikult eiramas köögikata kohustusi!

Sel nädalavahetusel oleme me ka kasuvanemateks Wheezy'le - Eddie ja Angela tänavaelust päästetud kutsale! Ta on muidugi segaduses - ta ei suuda ilma Eddie'ta sammugi teha tavaliselt - aga tundub, et elas ilusti sisse:) 
Kampsunit panite tähele???