Me Eurooplased ikka armastame kelkida oma ajalooga. Eestlane on harjunud igapäevaselt nägema kirikuid ja kindluseid mida võib dateerida keskaega (ma ei hakka praegu mingeid aastaarve siia trükkima... olen klaasikese veini juba hingealla pannud)...
Pean ytlema, et mu tavaline reaktsioon hüüetele: "Oi millised toredad vanad majad siin on!" on olnud kerge õlakehitus. No jah, lahe vana maja... 20'dad? (muidugi, ligi 10 aastat siin maal on mindki nende "vanade" majade suhtes nostalgiliseks teinud)
Tõsi ta on, vanimad säilinud ehitised ameerikas on vaid mõned aastasajad vanad. Kui sa oled harjunud kodukiriku kabelites kolama mis kusagil 1500 aegu ehitatud ... saate aru kyll.
See on aga VALGE MEHE AJALUGU, mille jälgi me - valged "mehed" siin taga ajame. Ja kuna valge mehe ajalugu tõesti siin mandril kaugele ei ulatu on lihtne kehitada õlgu ja muiata.
Ameerika põliselanike ajaloo jälgi kahjuks siinse maa igapäevaelus ei näe...( lääneosariikides on olukord küll veidike teine, nagu ma kaks aastat tagasi Arizonas kogesin...) Siin Põhja Carolinas ei suuda ma eristada põliselanikke tänavapildis - ega tea eriti nende elust olust, liiati siis kohalikust ajaloost.
Täna avanes mul võimalus saada natuke aimu Põhja Carolina "indiaanlaste" elust ca. 1000 aastat tagasi. (jällegi - ma ei usalda oma võimet meelde jätta aastaarve... kusagil kuuendas (või kaheksandas) klassis saadud "2" ajaloo eksamihindeks tuleb siinkohal meelde...)
Nimelt käis Liisu klass Tänupühade eelselt tutvumas indiaanlaste ajalooga yhes Põhja Carolina ajaloolise kaitse all olevas vabaõhu muuseumis ja lastevanematel on alati võimalus klassiga kaasas käia. ( tuleb kyll oma autoga sõita - bussi ei lasta!)
Pilte mul palju ei ole - sest ega seal palju pildistada ei olnud - kolm ehitist on rekonstrueeritud
(sellel maa alal oli omal ajal vähemalt yle 20 ehitise) ja needki ona yles ehitatud modernse tehnika ja materjalidega. Ei ole ju võta tänapäeval paarisadat inimhinge, kes pärast iga vihmahoogu seinad mudaga yle plätserdaks - seega muda asendati tsemendiga...
OK. pikk jutt lühemaks...
1000 aastat tagasi oli siinne piirkond ka TUNDUVALT tihedamalt asustatud kui praegu.
See ajalugu on nähtamatult me jalge all. Iga päev. Nii kaua kui ma olen teadnud Ameerika põliselanike olemasolust ja saatusest olen tundnud häbi selle eest et kuulun laias laastus Eurooplaste hulka. Mis siis, et Eestlane omal maal on pidanud taluma sarnast kukil tallumist võõrvallutajate poolt. Me oleme siiski veel ylekaalus OMAL maal. Ja me kuulume samasse rassi oma rõhujatega... Kui Barak Obama valiti presidendiks tundsin ma esimest korda uhkust siin maal olemise yle. See on pööre ajaloos, mida ma ei julenud loota neist inimestest kelle keskel siin elan... nad täielikult yletasid ennast ja mu ootuseid.
Mu esimene mõte aga, pärast valimistulemuste teatamist oli - millal on ameerika põliselanike kord? Neist ei räägi keegi. Nad ei tõsta kisa... nad assimileeruvad, või joovad end surnuks...
Millal on nende kord????
Igatahes oli tänane päev hea meeldetuletus mulle, neist nähtamatutest inimestest, kelle maal ma kõnnin... kelle ajalugu on mattunud mullakihtide alla - ja siiski on SIIN ja OLEMAS.
Vot siis nii. Köögis käib praegu agar tegevus. Tundub, et Andreas lõikab seal midagi Adami järelvalve all - sibulaid - tuleb välja! Homme on tänupühad. Lapsed viin Jai-Ma ja Bonsai juurde. Adamiga läheme Nancy Davidi juurde. Adam on kalkunipraadimise aktsioonis - ma yritan selle kuidagi jäädvustada ja postitada... mul on mõte teha pähklivõi/kõrvitsasupp... ja siin ma olen, täielikult eiramas köögikata kohustusi!
7 comments:
Nagu ma aru saan, oli sul huvitav ekskursioon...
Muuseas, eksamil lendasid sa 11.klassis- nagu linnuke, oli Eesti ajaloo eksam:D Mnjah, jälle arvud:)
Aga olge tublid!
Sa oled juba titest peale suur indiaanlaste fänn olnud ju :))
Huvitav lugemine oli!
Kas kampsuni tegid ise?
Aitäh Helika- mälu värskendamast... ma kahtlesin ise ka kas ei olnud mitte hulka hiljem see läbikukkumine.
Elen - kampsun fotol kahjuks kyll tuli kusagilt poest.
Aga ma kyll koon praegu omale ja lastele kampsuneid...
Jah, seal ekskursioonil oli mingi hetk kus ma tundsin et olen ringiga jõudnud kusagile kuhu mu hing lapsena jõuda ihkas... paraku on liiga hilja. ma ei päästa kunagi indiaanlasi valge mehe kyysist...
oops... juba oli meelest läinud... ma pöörasin tähelepanu KOERAL seljas olevale kampsunile. See koer on täielikult ära hellitatud. Mu boss Nancy kudus talle kaks kampsunit... ja praegu see koer sikutab mu käest oma piiksuvat mänguasja nagu segane...
muide, Elen, mis Murist on saanud?
Sorry,et kampsuni jutule vahele segan.Aga see pähklivõi/kõrvitsa asi viib keeke kauaks ja sügavale:)
tsau Jansa,
peaks vist retsepti yles panema??? supil polnud viga:)
harjumatu on alguses kyll syya kõrvitsasuppi, aga tiba hapukoort tuli abiks.
Ei tea midagi.Mina sõin just väga jubedat (tõlkes veri vorsti)ja tundus suht ok.Palun Eestimaised postitajad vaadake mis on selle vorsti vere sisalduse kohta öeldud!!!Jaaaa...Tuleb kohe silme ette täis naturaalne vanaema tehtud eht veri vorst:)
Post a Comment