Vahepeal olid lapsed Tripi juures 3 nädalat, kumbki omas laagris: Andreas kunstilaagris, Lyza näitelaagris.
Näitelaager valmistas kolme nädalaga ette tüki "Kangelased ja pätid" - lapsed valisid ise oma tegelaskujud ja mõtlesid välja näitemängu põhipunktid, laagrijuht pani kõik selle kokku sujuvaks, umbes tunniajaseks teatritükiks. Väga professionaalselt mängisid noored, valgustus ja heli oli super. Kostüümid tuli ka noortel endil välja mõleda, valida.
Lyza: Artemis - pime vibulaskja.
Osa grupist viimase etenduse lõpus.
Saime lapsed tagasi laupäeval, ja pühapaeva hommikul kell 6 istusime juba autos, teel Minnesota poole.
Ma pean nüüd vahepeal Ameerika kaarti vaatama...
Esimesel päeval möödus autos ca 11 tundi. Läbisime NC põhjaosa, Virginia, Lääne Virginia, Ohio ja Indiana. Muidugi ainult jupid nendest osariikidest. Lääne Virginias oli täielik katastroof, millest me ei teadnud teele asudes midagi - polnud mitu päeva raadiost uudiseid kuulanud... Kuulu järgi oli sealt läbi lennandu jube torm, langetanud puid ja elektriliine. Parasjagu oli ka kuumalaine. 600 000 inimest Ohiost Virginiani elektrita - peaaegu 100˚F kuumuses... Meil oli autos konditsioneer, ja plaan mõne tunniga osariik ületada.
Olukord oli aga natuke nadi, sest Lääne virginiasse sisse sõites avastasime, et oleks aeg bensiinipaaki täita... Hakkasime siis vapralt edasi sõites bensukaid otsima. Esimene variant - linnas elektrit ei ole, bensiini ei saa. Järgmises bensukas sama jama. Ja nii edasi... Läbi osariigi. Hakkas tekkima tunne, et Zombied on maailma lõppu kuulutamas.
Olukord oli kriitiline. Ei tahtnud jääda oma autoga teele vangi, osariiki kus elektrit ei ole. Lõpuks keerasime ühte linnakesse sisse, lootuses et EHK IKKA KUSAGILT bensiini saab. Otsisime tulutult, kuni jõudsime kohaliku tuletõrje depooni. Tuletõrjujad viisid meid kurssi olukorra tõsidusega, ja andsid galloni bensiini, mille eest Adam annetas tuletõrjedepoole $10.- Nad juhatasid meid ka lähima töötava bensiinijaamani, mis asus üle jõe, juba Ohio osariigis.
Nii jõudsime õhtul ilusasti oma, varem interneti teel leitud, telkimiskohta Indianas. Ma ei hakka seda kohta nimetama, sest tegemist ei olnud kõige meeldivama elamusega. Liigapalju suitsukonisid ja muidu prahti vedeles igal telkimisplatsil. Ma ei teadnudki, et nii palju inimesi veel suitsetab....
Aga seal oli siiski meeldivaid vaateid, ja hetki.
Tunnike enne telkimiskohta jõudmist oli korralik padusadu, mis jahutas ilma natuke maha ja tegi öise magamise talutavaks. Meie väikest laagrit külastas öösel aga väga lärmakas pesukarude perekond. Toimus äge keskustelu ja prügikastide uperkuuti keeramine. Kui pesukarud lahkusid, said mu kõrvad kuulda öökullide kontserti. Liisu ütles hommikul, et miski elukas oli läbi telgiriide tema pead nuuskinud...
Järgmisel päeval sõitsime ainult ca 8 tundi.
Läbisime Chicago ääreala ja nägime ta pilvelõhkujaid.
Ja mina mõtlesin vaikselt enadmisi, et küll on ikka hea, et ma ei ela sellises eletus linnas.
Järgmisse telkimiskohta jõudsime varakult. Kui keegi peaks Wisconsinisse telkima sattuma, siis soovitan soojalt minna Black River Falls linnakese lähistel asuvasse Lake Wazee telkimispaika.
Niipea kui saime telgi püsti, võtsime ette suplusretke järve liivarannas. NC palavuse eest põgeneda ei õnnestunud, see kurinahk jälitas meid terve reisi vältel - ja sel hetkel oligi tore mitu tundi jahedas järvevees liguneda:) Hiljem avastasime, et meie telkimisplatsi juurest viis armas jalgrajake järve varjatuma ääre alla, kus oli tuukrite sukeldumisekoht - ehk siis mõnus paik ujumiseks järsult süveneva põhjaga. Adam ja lapsed käisid ka vee all "seina" vaatamas, kus järvepõhi järsult alla laskus - eks seal need sukeldujad siis oma asju ajavadki. Vesi oli kristallselge! 
Sulistasime ja möllasime seal kuni kuu paistma hakkas:)
Siis grillisime kuu paistel veel viinereid. Wisconsin on tuntud kui juustu ja õlleosariik - ja eks mekkisime mõlemat.
Igatahes meie esimene perekondlik telkimiskogemus oli super! Ma juba mitu aastat moosin Adamit, et no lähme telkima... ja nüüd on ta nakatunud, ja plaanib juba järgmist retke:)
Minnesotast ehk järgmine kord.
No comments:
Post a Comment