oli aeg mil elu Eestis tundus nii lihtne. selge ja loogiline. inimsõbralik. kodune.
nyyd kui ma mõtlen tagasi kolimise peale, käivad vaheldumisi vapruse ja ärevusehood.
ma olen ymmarguselt võttes juba 1o aastat siin maal elanud ja hakanud lõpuks aru saama mis moodi siin asju ajada ja kuidas hakkama saada. Eestis on aga elu selle aja jooksul edasi läinud.
niisiis ärkasin umbes pool tundi tagasi milliegipärast mõttega, et kui me otsustame selle suure kolimise järgneva paari aasta jooksu ette võtta, siis mu stressinivoo tõuseb lakke ja ma ei tea kas olen selleks katsumuseks valmis. ma ei tea kas suudan võtta seda järjekordse seiklusena. kaalul on nyyd ju palju rohkem, kui mu isiklik elu!
mismoodi eestis lapsed yldse koolis käivad tänapäeval? elukohajärgselt? mis pabereid selleks on vaja täita?
ja mis saab neist vaestest lastest, kelles voolab kyll pooleldi eesti veri, aga kelle suus pole eesti keelt? kuidas nad tavakoolist hakkama saavad? ma olen kuulnud piisavalt õudusjutte eesti õpetajate kiuslikkusest ja ebapedagooglikust käitumisest nende laste suhtes, kellega rohkem tööd ja vaeva vaja näha. ja keel on yks olulisemaid põhjuseid miks ma tahaksin oma peret sellise suure stressikoorma alla mõneks ajaks panna... keel ja kultuur.
on sel kõigel mõtet? kas on vaja, et mu lastest eestlased kasvavad?
või on peamine, et neis saavad lihtsalt korralikud inimesed?
2 comments:
Oi, Anne, millised hirmsad mõtted :)
Tegelikult saan aru. Aga kooliga seotud asjus võid küll alati mo poole pöörduda nõu küsima. Ja iga suure otsusega käib alati kaasas oma hirmude läbi mõtlemine ja võimalike ohtude kaalumine. Jõudu teile selleks! PS! mina arvan, et eestlaseksolemise ja "lihtsalt-hea-inimese" koha pealt pead ikka ainult oma südant kuulama :p
jõudsin siia lehele läbi tiia postituse ning jäin seda huviga lugema, eriti kui jõudsin muredeni, mis minu hinges vastu kajasid. minu lapsed (11 & 13) on sündinud ja kasvanud kanadas ning kuigi oleme juba hulga aastaid siin elanud, siis oleme ikka plaani pidanud eestisse tagasi minna. erinevuseks on, et me lahkusime kaasaga koos eestist pea 20 aastat tagasi ning meie kodukeel on eesti keel.
lapsed on käinud toronto eesti koolis, kuid muidugi ei ole see võrreldav „päris” keelega. ning olen sisimas mures olnud, kuidas neil eestis koolis läheks. siin oleme harjunud õpetajate tähelepanuga, sõbraliku toega. minu väiksemal on lisaks õpiraskused (kuigi tänu suurele tööle ei lähe tal just kõige halvemini). ta on selline eriliselt õrnake ja tundeline... kas julgen teda eestisse viia, kus tema hing võib valusalt haiget saada... proovisime sel sügisel nädal aega eestis koolis käia. teravalt selgeks sai, kui nõrk on siiski nende sõnavara (kindlasti jõuaksid järgi mõne aja jooksul) ja nädal aega olid nad siiski rohkem nagu külalised seal.
võiksin vist lõpmatuseni sellel teemal heietada. minu mõtteid siit ja sealt koolist on minu koolilugudes.
lastest peavad saama korralikud inimesed, ei tähenda kus nad kasvavad. lapsevanemana võiks olla isekas ning oma soovide järgi käia, kuid samas ei suuda ma raha raputada tunnet, et tahan oma lastele parimat anda...
samas võib neile kunagi väga oluliseks saada nende eesti taust. sellepärast soovin jõudu eesti keele elus hoidmisel! ma olen siin näinud suureks sirgunud noori, kes süüdistavalt emale või isale ütlevad: sa ei õpetanud ju mulle eesti keelt!
Post a Comment