Andreasel kaob kannatus ja ta hakkab omaette ymisema ja nihverdama... Liisu kuulab ja teeb nägusid mu konarliku tõlke peale. Kõige raskemad on vanasõnad ja kõnekäänud.
Aga me punnitame ja püüame. Midagi ehk ikka külge jääb.
Andreasel on nyyd vähemalt natukenegi huvi tekkinud asja vastu. Küsib mu käest ikka aegajalt kuidas üks või teine asi eesti keeles on. Jätkuvalt kahetsen, et ta siin lasteaeda panin.
Skaudivärk oli eile jälle läila. Andreas kurtis, et nad ei teinudki midagi... kabet mängis yhe poisiga, ja juhendajaga joonistasid perepilte ja rääkisid oma perekondadest ja selle tähtsusest.
Tundub, et aktiivsem värk toimub laupäeviti. Sel laupäeval pidavat tulema kalapüügivõistlus ja järgmisel laupäeval on matk ja telkimine. Meil jäävad mõlemad ära. Sel laupäeval on Adam NC Keraamika Keskuses tööl (selline juhutöö mõnel nädalavahetusel) ja järgmisel lähevad lapsed Tripi juurde.
Yks tuttav neljalapseline pere tuleb meile homme kylla. Mul on muidugi paanika-Jaanika - vaja veel kraamida ja poes käia ja "farmist" salatit tuua ja igasugu asju kokku vaaritada... siin on ju see "southern hospitality" ehk "lõunapoolne kylalislahkus" - omamoodi orkestreeritud süsteemid... väikesed joogid, suupisted, õhtusöök salati ja magustoiduga... ja ma vist olen täitsa aklimatiseerunud nüüd, sest enam ei turtsata põlglikult, et "täielik snobism" vaid teen ära.
Eks muidugi oleneb sellest ka kes külla tuleb. Kui on mõni ladnam sõber siis ikka ei põe kui klaveri pealt on tolm pühkimata. Ei lähe ka ekstra selleks poodi, et salati peale feta juustu osta.
...
See võõrasse ühiskonda integreerumine on selline pikk ja vaevaline protsess... nagu ka oma rahvusliku identiteedi säilitamine. Pidev pingpongimäng.
No comments:
Post a Comment