Olen juba pikemat aega mõelnud astuda see samm ja hakata siia blogisse ka kirjutama.
Senimaani olen pidanud siin rohkem nagu fotopäevikut... lisanud pilte tuju järgi kui tahtmist on olnud. Aga ma tunnen vajadust natuke paremini sidet pidada nendega kes kodus... alati ei jõua individuaalselt kirjutada kõigist tegemistest ja igayhele pilte saata.
Andreas ja Adam astusid praegu just uksest välja, läksid "skaudikutsikate" koosolekule.
Andreas oli eelmisel nädalal nii elevil, tuli koolist teatega, et oodatakse uusi poisse skautide ridadesse. Neid meelitati vibulaskmise ja püssipaugutamise lubadustega...
Meie poisile polegi rohkem vaja. Kui juba vibusid ja püsse mainitakse, siis ikka peab vinge asi olema.
Eelmisel nädalal oli esimene koosolek. Adam pärast nördinult kirjeldas mis nad siis tegid seal: vaatasid tohutult igavat filmi skautlusest, sõid pop corni ja lapsed mängisid natuke mänguväljakul. Ah jaa... need koosolekud toimuvad kõik kusagil kirikutes... mis muidugi minul ajab sarve punaseks, aga yritan olla rahulik ja usun, et kodune elu ikka mõjutab mu lapsi praegu veel rohkem kui väline.
Täna siis läksid uuele katsele. Kui seekord ka jama on siis vahetavad vist rühma.
Riietumistseremoonia...
Skaudipoisi ausõna
2 comments:
su mehed nii suureks kasvanud...
Post a Comment