Mõtlesin siis, et teeks otsa lahti sellega, et kirjutaks natuke vanaemast, keda enam ei ole meie hulgas.
Kummaline on see kuidas inimese puudumine võib teinekord muuta ta hoopis märgatavamaks... Kurb ka vist natuke, et me oleme nii oma elude keerises sees, igapäeva asjade möllus natuke pimedad oma kaaslaste suhtes. Kuni neid enam ei ole. Ja siis tuleb meelde asju, mis sai koos tehtud, ja mis jäi teisega/le tegemata...
Seda olen ma juba ammu mõelnud, et suhe lapselapse ja vanavanema vahel on kergem ja lihtsam, kui lapse ja vanema vahel. On teatud ajaline ja emotsionaalne distants. Kui lapsena pead oma vanematele oskama andestada teatud tegemised ja tegemata jätmised (ja vanemad oskama andestada, et laps kõigist pingutustest hoolimata ikka iseendaks on kasvanud ja oma teed peab käima), siis vanavanematest on meil tavaliselt ainult head mõleda ja mäletada. Me lihtsalt ei tea nendest selliseid intiimseid asju mis teinekord laste ja vanemate suhted omavahel keeruliseks teevad. Ja meie aeg nendega on üürikesem, kokkupuutepunktid põgusamad ja vast lihtsalt siis see koos kogetu on positiivsema varjundiga?
Või lihtsalt on asi selles, et kui inimest enam ei ole, siis mälu sõelub välja soojemad ja eredamad hetked, mida tallel hoida, ja mille abil me oma perekondade ajalugu ilusamaks kirjutame.
Ma oleksin tahtnud vanaema käest veel õppida selliseid asju:
Tortide jaoks just sellist võikreemi tegema, nagu tema seda tegi. See oli just täpselt parasjagu magus ja mitte liiga võine või suhkrune. Hea mälestus on sellest, kui oli torditegemise aeg (ja neid ikka juhtus - lapsi ja lapselapsi ju terve hulk - lisaks riigipühad) siis vanaema tegi tavaliselt valge baaskreemi ja selle põhjal kakaoga pruunika ja toiduvärvidega rohelise ja roosa kreemi. Me isaga alati jagelesime sõbralikult selle üle kes millise potipõhja puhtaks kraabib...
Maksapasteeti tegema. Jällegi - keele viis alla! See oli alati tõeline maius, kui vanaema maksapasteeti tegi. Ma ei tea, kas suudan mälu järgi seda maitset taastada.
Verivorste tegema. Viimasel ajal on tohutu verivorsti isu. (Siin maal peab nahast välja pugema et sellist asja leida) Mäletan vähemalt ühte korda, kui aitasin vanaemal verivorste toppida. Ta pani küll natuke liiga palju pekitükke sinna sisse, aga oleks tahtnud selle protsessi korra temaga koos nüüd - täiskasvanuna läbi teha.
Aga no meil on ju kõigil koguaeg nii kiire. Kahju, et ei viitsinud kuulata rohkem neid vanainimese targutamisi.
Vanaema kudus meile igal aastal ka uue paari villaseid sokke ja kindaid - niikaua kuni käed kududa lubasid. Lõngade värvimise aeg oli alati nii põnev! Eks sealt (ja emalt) mulle ka see kudumise pisik külge sai.
Ja kui ma kodus haige olin, ja ema - isa olid tööl, luges ta mulle raamatuid.
Ja igal hommikul äratas ta meid üles, küll kõva kisaga - aga nüüd on see muidugi naljakas... Võttis ikka mitu korda alt korruselt hõikuda, enne kui me oma unised kondid tekkide alt välja viitsisime venitada.
Nüüd käib vanaema mul unenägudes külas.
No comments:
Post a Comment