See teema ei lõpe ka iial.

Jälle me siin istume ja ragistame oma ajusid tuleviku teemal. Huvitav oleks teada, kas teised inimesed ka niipalju oma südant vaevavad... põevad ja vaagivad oma otsuseid...

Kas minna tagasi Eestisse või mitte minna tagasi Eestisse. Selles on küsimus.

Ja oleks siis nii lihtne vastata sellele küsimusele.

Mis selle küsimuse üldse õhku tõstab meie jaoks?

Eelkõige laste tulevik ja haridusvõimalused ja kvaliteet. Võimalik, et kusagil NY's elades oleks süda rahulikum... Lapsed saaksid käia Eesti koolis heale USA koolile lisaks, räägiks keelt ja saaks mingitki aimu oma esivanematest ja juurtest. Ise saaks teiste eestlastega seltsida ja kultuurielus kaasa lüüa. Kodu oleks ka ligemal - NY'st välja lennata ikka lihtsam kui NC'st.

Siin "tagurpidises maailmanurgas", Lõunas, on eestlased laialipillutud ja eriti aktiivselt kokku ei käi. Mina üksinda ei ole suutnud oma lastele Eesti keelset alustala paika panna, rääkimata ajaloo ja kultuuri sisse süstimisest. Võibolla olen lihtsalt eriti mannetu naine. Või siis assimilerusin liiga kiiresti? Aga kui su elu on tööd täis, ja suurem osa ajast kulub rabelemisele et hinges püsida, siis ei jätku enam aega ega energiat, et teist, Eesti elu, tavaelule juurde elada.

Aeg jookseb. Lapsed saavad vanemaks. On siin sündinud ja tunnevad end ameeriklastena. Võibolla selles ei olegi midagi hirmsat, ja tuleks leppida sellega, et minu laste Eesti -side lõpeb minuga. Kui mind enam pole, siis pole mu laste jaoks ka eestit, sest need üürikesed, iga kahe aasta takka külaskäigud ei suuda nende eesti meelt toita.

Kui vaadata asju globaalselt ja isiklikult pinnalt mitte lähtudes, siis pole sellel kõigel ju vahet?

Mis tähtsust on sel inimkonna arengu seisukohalt ja geoloogilise ajaloo seisukohalt, mis keelt keegi inimtolmukübeke räägib või kuhu gruppi end kuuluvaks peab?

Aga me elame ju väga isiklikke elusid.

Aeg jookseb. Lapsed saavad vanemaks. Ise ka. Kui praegu eestisse tagasi ei lähe... või noh, järgneva paari aasta jooksul, siis on juba liiga hilja. Mida kauem me ootame, seda raskem on see sisseelamine meile kõigile.

Eesti on hariduse poolest maailmas esirinnas, võrreldes USA'ga... kultuuri kättesaadavusest tavainimesele ma ei hakka praegu rääkimagi.

Me Adamiga ei suuda lapsi siin koolitada keskkoolijärgselt. Mingid "scholarshipid" muidugi on variandiks, praegu vähemalt pole mul halli aimugi kes ja kuidas neid saab, ja mis valikud siis koolide ja erialade poolest on võimalikud.

Vot siis. Selline paanika haaras meid täna jälle. Väikeste inimeste väikesed mured.

Oleks hea kui kuuleks teiste rändlindude ja ka kodulindude arvamusi... ma ise jooksen pidevalt peaga vastu müüri. Ja silmaklapid on vist ka peas...