Kus sa käisid sokukene

Pole leidnud mahti siia kribada.
Aga mõtlesin, et tuututan mõnest töövälisest juhtumisest, või kuidas neid asju nimetadagi? Tööst ei viitsi rääkida, sellesse võib hetkel uppuda.

Adamile anti Septembri keskpaiku võimalus minna ookeani peale kalale. Mehed käisid päeva merel - ja meil nüüd sügavkülmik igasugu fileeritud ookeanikalu täis.

Sain ka pealt vaadata kuidas professionaalid töötavad, ja ühtteist kõrvataha panna.

Ilmad olid super ilusad - lasime end lainetel pillutada ja päikesel paitada/kõrvetada.

Perepilti ka.

Ja ühel hilisõhtul käisime rannaliival krabisid otsimas. Tibatillukesed ja jube kiired elukad.

Siis veel see, et saime lõpuks oma magamistoa kapi remondi tehtud. Või noh, peaaegu tehtud, üle koerasaba on veel vaja hüpata ja põrandaliistude naelakohad üle värvida.

Valged seinad, valged riiulid - enamus neist veel tühjad, kole vaip maast lahti, piimavärvi mõnus lõhn :)

Hetkel mu lemmik"tuba". 

Järgmisena tuleb ette võtta magamiskamber, mille uksele võiks hetkel riputada sildi "kummituste tuba" - Halloween ka tulekul ja... Kui me oleme oma väikeste käpakesteda seal piisavald küürinud-kraapinud-lihvinud-pahteldanud-värvinud, siis peaks sellest saama "päikesetuba".

Juss on ka siin :) Teeb nii tööd kui lööb lulli. Ja reisib ja ahmib endasse kõike - savi, päikest, jäätist :) Tal selleks praegu just paras aeg :) 

Rändlinnud

Tegemist juba jagub. Igavuse üle ei kurda.
Vahepeal olid lapsed Tripi juures 3 nädalat, kumbki omas laagris: Andreas kunstilaagris, Lyza näitelaagris.
Näitelaager valmistas kolme nädalaga ette tüki "Kangelased ja pätid" - lapsed valisid ise oma tegelaskujud ja mõtlesid välja näitemängu põhipunktid, laagrijuht pani kõik selle kokku sujuvaks, umbes tunniajaseks teatritükiks. Väga professionaalselt mängisid noored, valgustus ja heli oli super. Kostüümid tuli ka noortel endil välja mõleda, valida.

Lyza: Artemis - pime vibulaskja.

Osa grupist viimase etenduse lõpus.

Saime lapsed tagasi laupäeval, ja pühapaeva hommikul kell 6 istusime juba autos, teel Minnesota poole.

Ma pean nüüd vahepeal Ameerika kaarti vaatama...

Esimesel päeval möödus autos ca 11 tundi. Läbisime NC põhjaosa, Virginia, Lääne Virginia, Ohio ja Indiana. Muidugi ainult jupid nendest osariikidest. Lääne Virginias oli täielik katastroof, millest me ei teadnud teele asudes midagi - polnud mitu päeva raadiost uudiseid kuulanud... Kuulu järgi oli sealt läbi lennandu jube torm, langetanud puid ja elektriliine. Parasjagu oli ka kuumalaine. 600 000 inimest Ohiost Virginiani elektrita - peaaegu 100˚F kuumuses... Meil oli autos konditsioneer, ja plaan mõne tunniga osariik ületada. 

Olukord oli aga natuke nadi, sest Lääne virginiasse sisse sõites avastasime, et oleks aeg bensiinipaaki täita... Hakkasime siis vapralt edasi sõites bensukaid otsima. Esimene variant - linnas elektrit ei ole, bensiini ei saa. Järgmises bensukas sama jama. Ja nii edasi... Läbi osariigi. Hakkas tekkima tunne, et Zombied on maailma lõppu kuulutamas.

Olukord oli kriitiline. Ei tahtnud jääda oma autoga teele vangi, osariiki kus elektrit ei ole. Lõpuks keerasime ühte linnakesse sisse, lootuses et EHK IKKA KUSAGILT bensiini saab. Otsisime tulutult, kuni jõudsime kohaliku tuletõrje depooni. Tuletõrjujad viisid meid kurssi olukorra tõsidusega, ja andsid galloni bensiini, mille eest Adam annetas tuletõrjedepoole $10.- Nad juhatasid meid ka lähima töötava bensiinijaamani, mis asus üle jõe, juba Ohio osariigis.

Nii jõudsime õhtul ilusasti oma, varem interneti teel leitud, telkimiskohta Indianas. Ma ei hakka seda kohta nimetama, sest tegemist ei olnud kõige meeldivama elamusega. Liigapalju suitsukonisid ja muidu prahti vedeles igal telkimisplatsil. Ma ei teadnudki, et nii palju inimesi veel suitsetab....

Aga seal oli siiski meeldivaid vaateid, ja hetki.

Tunnike enne telkimiskohta jõudmist oli korralik padusadu, mis jahutas ilma natuke maha ja tegi öise magamise talutavaks. Meie väikest laagrit külastas öösel aga väga lärmakas pesukarude perekond. Toimus äge keskustelu ja prügikastide uperkuuti keeramine. Kui pesukarud lahkusid, said mu kõrvad kuulda öökullide kontserti.  Liisu ütles hommikul, et miski elukas oli läbi telgiriide tema pead nuuskinud...

Järgmisel päeval sõitsime ainult ca 8 tundi. 

Läbisime Chicago ääreala ja nägime ta pilvelõhkujaid.

Ja mina mõtlesin vaikselt enadmisi, et küll on ikka hea, et ma ei ela sellises eletus linnas.

Järgmisse telkimiskohta jõudsime varakult. Kui keegi peaks Wisconsinisse telkima sattuma, siis soovitan soojalt minna Black River Falls linnakese lähistel asuvasse Lake Wazee telkimispaika.

Niipea kui saime telgi püsti, võtsime ette suplusretke järve liivarannas. NC palavuse eest põgeneda ei õnnestunud, see kurinahk jälitas meid terve reisi vältel - ja sel hetkel oligi tore mitu tundi jahedas järvevees liguneda:) Hiljem avastasime, et meie telkimisplatsi juurest viis armas jalgrajake järve varjatuma ääre alla, kus oli tuukrite sukeldumisekoht - ehk siis mõnus paik ujumiseks järsult süveneva põhjaga. Adam ja lapsed käisid ka vee all "seina" vaatamas, kus järvepõhi järsult alla laskus - eks seal need sukeldujad siis oma asju ajavadki. Vesi oli kristallselge! 

Sulistasime ja möllasime seal kuni kuu paistma hakkas:)

Siis grillisime kuu paistel veel viinereid. Wisconsin on tuntud kui juustu ja õlleosariik - ja eks mekkisime mõlemat.

Igatahes meie esimene perekondlik telkimiskogemus oli super! Ma juba mitu aastat moosin Adamit, et no lähme telkima... ja nüüd on ta nakatunud, ja plaanib juba järgmist retke:)

Minnesotast ehk järgmine kord.

Pole siin midagi muutunud...

...selles mõttes, et jätkuvalt on käpp mitmekümne koogi sees...

Seekord annan aru viimasest väga aeglaselt venivast kodu renoveerimisprojektist.

Et siis, hakkasime oma magamistoa kappide kallale. Tegemist oli kahe kapiga - siin kutsutakse seda "his and hers" - ehk siis kaks väikesevõitu kunkut, sein vahel, ja kaks ust, mis eriti kinni ei seisnud... Minu kapi uks ei läinudki kinni... Ja Adami oma kogus saunalinu ja vahetusrõivaid.
Otsustasime kappidelt vaheseina maha võtta, ja teha sama ustega. No mida nad tolknevad poolde tuppa lahti kogu aeg! Seinapoolse kapi ukse mõtlesime üldse kinni müürida - et jääb siis üks uks. Kardinaga.
Siin on pildike et oleks enam vähem aru saada millest jutt käib.

Selle plaaniga võidab seinapinda tuppa juurde - sinna toanurka peaks tulema mu õmblus ja muu nokitsemise keskus.

Vaheseina mahavõtmine oli suht lihtne. Mina laamendasin kipsplaadi välja kiskuda, ja Adam võttis maha puitkonstruktsiooni.

Tänu sellele on nüüd muidugi teipimise, pahteldamise tööd rohkem. 

Ja põrandalaudade vahele tekkinud 'kanal" tuleb täita miskitmoodi. 

Vaiba jätan maha seniks kuni kõik eeltööd ja värvimine on tehtud, nii ei pea muretsema puitpõrandale värvi tilgutamise pärast - ja vaipa ootab kurb saatus prügimäel.

 Muideks, see vaiba üles kakkumine on ka parasjagu hull töö. Vaiba all on iidvana ja pudedaks muutunud poroloon ? - no miskine vahtkummi moodi materjal. See vaiba alune pehmendus on põrandasse kinni klammerdatud! Klambrid tuleb kõik üles leida ja ettevaatlikult põrandalaudadest välja koukida - parim tehnika selleks on kruvikeeraja ja näpitsad. Ja õige randmeliigutus ja haamrikasutusoskus.

Vaip ise kinnitub põrandale nende ogaliste liistude abil, mis omakorda on põrandasse kinni naelutatud. Selle töö juures peab olema kannatlik ja uskuma helgesse tulevikku.

Kui ukse piidad, või raam sai maha võetud - oma väikeste käpakestega - selgus, et kipsplaat oli pandud nii "täpselt", et uue plaadi paigaldamiseks (just ukseava suuruste tükkide) ei ole piisavalt ruumi. Variante oli kaks: 

1. Võtta maha laealused liistud ja kogu ukseava ümber olev kipsplaat nii kapi sees kui väljas... 

2. Mõelda välja mingi alternatiiv, kuidas saaks natuke lihtsamalt.

Kuna maja on vana, ja materjalide valik on vahepeal muutunud mõnevõrra, siis tuleb esialgu alles hoida kõik vaheseina mahavõtmisest tulnud jupid - liistud ja muu selline, et tekkinud auke täita olemasolevate juppidega.

Kipsplaadi mahavõtmine oleks olnud ilmselt õigem lahendus, aga see lisaks me ajakavasse mitu head nädalat juurde, arvestades, et töö tuleb teha muude pakiliste toimetuste kõrvalt.

Jupihunnikut vaadedes tekkis mõte, et lisaks seinataladele, või raamistikule materjali juurde, siis saab ju uue kipsplaadi tüki ilusti omakorda paksendatud raamistikule kinnitada. Mõeldud - tehtud. Kuna tegemist on juppidega - siis on tulemus selline auklik.

Õiges laiuses ja paksuses puit tuli mahavõetud seinast. No küll olid alles naelad!

Hetkel näeb siis asi välja selline. Mu ehitajatest vennad võivad peenikest naeru pidada mu kirvetöö üle, aga mis siis:)

Kärab ära ma arvan. Taaskasutus on moes. Rahakulutamine mitte.

Muide see puit mida siin kutsutakse "two-by-four'iks" (ehk siis 2X4 inchi) on 1940'test saadik oma suurust muutnud... Uuema aja puit on kitsam ja tiba õhem (ei tea kas hoiab raha kokku?), ja neid polekski saanud kasutada.

Tänase päeva suursaavutus on see, et lõikasin kipsplaati. Targem oleks seda teha kuidugi nelja käe ja kahe pea abil, aga kui olla piisavalt kangekaelne, siis saab üksi ka hakkama. 

Läksin siis uhkelt ca 45 minutit tagasi seda ukseauku sobitama...

... ja selgus pisiasi, või tõsiasi, et ukseauk on kiivas. Arvata on, et maja on vajunud - Andrease toas on igatahes silmnähtavalt vaja majaaluseid talasid natuke upitada, põrand on nähtavalt kallakuga vannitoapoolse seina suunas. Samas põrandalaudade jooksmist vaadates on kogu ukseauk natuke vildaki... 

Vot siis. Andsin alla, ja tulin blogima.

Aga selleks korraks aitab kah!

Käib töö ja vile koos

Pikk paus jälle. Elu on tihe noh. Pole mahti siin kirjutada, nii nagu vanasti... nagu 97'dal aastal näiteks - kui sai kirja pandud dialooge ja tundeid ja olmekirjeldusi.

Seekord tuleb rohkem nagu fotoreportaash jälle.

Heidy oli meil siin külas vahepeal. 3 nädalat läks mööda nigu niuhhti, ei tea kuhu, ja praeguseks on ta jälle vist kodustel tööradadel tagasi. Järgnevad fotojäädvustused/süüdistused :)

Tänu Heidyle sain minagi paaripäevase sundpuhkuse 

Wilmingtonis - mis osutus väga lõõgastavaks tagantjärele vaadates:)

Kohalikul Grillmeistril olid käed tööd täis

Hängisime väljas ja sõpradega, tshillisime, grillisime... katsusime jõudu.

Lõpetuseks jälle lillepilte. Siin õitseb igasugu iludusi praegu.

Nüüd hakkab mõte juba liikuma suvise Eesti-reisi suunas.

Tsau pakaa.