lobri

Elu veereb nagu hernes...

2012-01-30T16:04:00.000-08:00

...ja kohati on raske järge pidada.
Ma kohe ei tea kust otsast alustada. Nii ammu pole siia midagi lisanud, et järg on käest ära.

Andreas oli nädalavahetusel päris haige. kõrge palavik, oksendas ja kurtis, et kõik kohad valutavad.
Täna oli juba traksis ja ei pääsenud koolist. See-eest on Adam terve päeva maganud, pikutanud ja oianud, ka palavikus- ilmselt sama viirus. Ja teda ei murra tavaliselt miski maha! Ootan nüüd, millal meie Liisuga sama saatust jagame... Homme paluks küll mitte, sest homme tuleb täiesti hullumeelne päev. Asheboros on vaja näitus maha võtta, ja enne seda pildistada. Hommikult on tööl iganädalane koosolek, ja õhtul tuleb uude galeriisse "Co-Op of Seagrove Potters" tööd üles panna - Sinise Kana Potipada võeti sinna hiljuti just vastu!
Hahaa - "potipada" iseenesest on päris hea sõna.
Nojah, rääkimata sellest, et üks aastanumber tuleb jälle turjale juurde...

Aga kuna seesinane blogi on muutunud põhiliselt meie uue kodu kroonikaks, siis panen siia natuke pilte üles sellest mis viimasel ajal muutunud on.

Okei. Meil oli kolimisest saati üks tüütu madrats nö nurka surutud, asendamaks diiavit. Eks nillisime IKEA'st diivaneid. Minu lemmik on SEE. Tegemist on nimelt multifunktsionaalse mööblitükiga - diivan/voodi/panipaik. Mulle väga meeldivad asjad, mida saab mitmel otstarbel kasutada. Aga no vaadake hinda! Hetkel see küll täiesti võtab pildi eest ära. Jaa -jaa, teame - teame - diivan kestab kaua aega. Aga kuna ma olen selline odav mutt ja "kopikanäpistaja" siis ma olen tegelikult silmanurgast juba kolimisest saati taaskasutuskeskustes diivaneid piilunud. Tavaliselt on need sellised äraväntsutatud, võidunud, kassikarvu täis ja no kohe mitte ei ärata huvi.

Aga ootamatult, enne aastavahetust vist oli see, põikasin korraks tuttavasse "kaltsukasse" sisse, ja õues oli diivanikomplekt! Heureka. Ühe hinnaks $15.99, teise hinnaks $6.99. Selle eest saab enamvähem paar kõhutäit kusagil suvalises toiduaugus. Mida siin veel mõelda!? Selliste summade eest võib diivanit ka ühe korra kasutada:)

Vot. Tekkis elutuba. Põhimõtteliselt saab nende peal ka magada, kui väga tundlik ei ole. Kondid on täispuidust, ja istumist pehmendavad vedrud - mis tähendab, et hea tahtmise korral saab neid mööblitükke ka edukalt uuendada, kui natuke nutti ja viitsimist on.

Mis siis veel. Ah jaa köök sai uue riiuli.

See on Feissbukis juba figureerinud. Mitte et see aitaks kruusi-topsi kollektsiooni eriti ohjeldada. Aga põnev on iga päev uut näitust kureerida.

Ja siis eile, enne kui Adam haigeksjäämist uneski oskas näha, haaras meid pesapunumise hoog ja me otsustasime juba pikemat aega tegemist nõudvate asjade nimekirjas olnud pesuruumi korrastamisega algust teha. Õnneks ma "enne" pilte ei teinud... Kallid inimesed, kes Novembris siin ahju ehitasid, ilmselt mäletavad, mis seal ruumis toimus... Teistele ei näita. Aga "pärast" pildid on siin:

Vaatame kui kaua kord kestab.

Ja siis Laupäeval, kui Adam ja Liisu olid Raleighs, Adami ristitütre sünnipäeval, ja Andreas parasjagu kolmandat haiguseund magas, ma kärutasin aias natuke käruga ringi, ja ladusin kihiti pappi, puulehti ja mulda.

Ma ei tea kas sellest pildist keegi sotti ka saab, aga esiplaanil on PEENAR, selle taga multshitud maapind, kuhu paar nädalat tagasi istutasin 2 mustikapõõsast, mis tulid külapealt. Suvel ehk on neid põõsaid paremini näha:) Peenrale tuleks nüüd veel panna kiht lehti, ja selle peale hobusesõnnikut, ja võibolla veel paar kihti nii ja naa. Siis sügisel saaks kogu selle tohuvapohu ümber kaevata, ja selle peale uuesti lehekõdu multshiks panna - ja järgmisel kevadel oleks juba viljakas pinnas. Aga ma võibolla ei malda oodata nii kaua ja üritan juba varsti seal midagi kasvatada. Neid peenraid peaks nüüd veel juurde tegema...

Ja kõige lõpuks pildike meie kõige uuematest pereliikmetest. Liisu sünnipäevaks adopteerisime need tüdrukud, loomade varjupaigast. Saage tuttavaks: Celeste (must) ja Berry (valge).

Päikest kõigile! Siin seda juba jätkub!

Jõulurahu ja jõuluvihm

2011-12-27T08:05:00.000-08:00

Nonii. Väljas ladistab sadada ja on selline: "poe oma koopasse ja ime käppa" päev...
Oleks lundki - siis pistaks korraks nina õue, möllaks natuke selle valge staffi sees, ja poeks koopasse tagasi, aga hetkel ei taha kohe midagi asjalikku teha.
Kuna aga täielikult käed rüpes istuda ei oska, siis täidaks lubadust siia natuke midagi postitada.

Jõulud 2011.

Möödusid uimerdamiseudus, ilma igasuguse pungestamiseta sel aastal. Kahjuks see tähendab ka seda, et ma olin sel aastal väga vilets kingituste tegija... Tohutuid praade ja värke ka ei möllanud vaaritada.

Sellegipoolest said jõulud peetud, tore et tulid, parem veel, et elu läheb edasi:)

Kõige olulisem, et lapsed said kingiks asju, millest neile tulu tuleb:) Mida vanemaks - seda vähem mõttetuid asju küla pealt kokku koguneb.

Nüüd on veel kõigil kõrvaklappe vaja...

Hääd Vana Aasta ärasaatmist kõigile!

Jeerum jeerum

2011-12-12T15:51:00.000-08:00

Sellest ajast kui siia viimati kirjutasin, on ikka hulk vett merre voolanud...

Süüdi on ahju ehitus, ja see, et mul on ajuti perioodid, kus vajan suhtepause.

Hinges pesitseb vaikne lootus, et jõuluvaheajal suudan end kokku võtta ja kirjtuada pikemalt.

Eesti reis on ikka veel põhalikumalt kajastamata... ja ahju ehitusest võiks ka rääkida.

Ma olen tagasi blogisfääris, minu inimesed!

Õnne Õnne, Rahu ja Rõõmu

2011-09-27T12:01:00.001-07:00

Palju õnne, ema ja isa!

Kallistusi kõigi poolt!

Uudiseid maalt (seekord mitte merelt)

2011-06-30T11:04:00.000-07:00

Pole siin viimasel ajal olnud eriti mahti hinge tõmmata ega midagi...

Järgneb pildireportaash protsessist ja progressist.

Andrease tuba... enne...

detail:

Ja nüüd. Ma ei tea, kas pildilt tuleb (ja nüüd ma tegin midagi valesti, ja kõigele tuleb joon alla... grrrrrhhhh) kas pildilt tuleb valja, et tegemist (huvitav, nüüd see joon läks ära...) on hele-helesinise seinaga, seal punase seina kõrval... Nokkimist on veel jäänud omajagu, aga mulle juba tundub parem, hubasem ja kodusem. Ja puitpõrand on ikka 100X parem kui seinast-seina vaip! Kui neid põrandaid vaiba alt rohkem välja koorime tulevikus, siis arvatavasti rendime ka lihvija, ja teeme põrandad üle.
Igatahes - lapsed tulevad laupäeval oma laagritest koju, ja peavad seda tuba mõnda aega jagama, kuna järgmiseks võtame ette Liisu toa. Kiidan veelkord kohupiimavärvi - tuba lõhnab nii mõnusalt, ja kasutada on seda ka lausa lust - kas pole tore, kui saad värvipulbri veega segada, kasutades köögimikserit, või visplit! Seda, kuidas värv seintel vastu peab, saab muidugi veel näha. Praegu tundub kuidagi pehme, ja kergesti määrduv või kriimustuv...

Nii. Järgnevatelt piltidelt on näha, mis need puumehed meie tagaaia / metsatukaga tegid. Pilt on petelik natuke, sest see on panoraamvõttega tehtud, aga ma tegin enamvähem 90˚ pöörde pildistamise ajal.

Ja ma ei olnud ka täpselt sama koha peal. Aga no enamvähem - on aru saada, kuivõrd palju rohkem on päikest... seda on õue minnes ka tunda - maja ümber on hulka palavam, kui enne.

Muidugi, see, et on rohkem päikest ja valgust, tähendab ka seda, et millalgi tuleva talve jooksul saab siia "ülesküntud uudismaale" aia rajada...

Eelnevalt muidugi tuleb end puukoormast läbi närida... st. saagida ja lõhkuda. Hmmm. Sellest peaks ka pilti tegema... Allpool Hr. Allen, ühe käega klassi näitamas...

Olgu. Juhe koos. Väljas palav... kaevun keldrisse, kus ootavad taldrikud ja kausid...

Pildikesi suvest

2011-06-17T07:18:00.000-07:00

Päevaliilia tegi esimese nupukese lahti.

Hostad kaevasin välja, asemele sai pojeng mis juba pikemat aega potis istutamisjärge ja sobivat kohta ootas, ja "autumn sage" - ma kahjuks ei tea peast, mis see "sage" eestikeeli on... Ladinakeeli Salvia greggii.

Viigipuu sai ka mulda. Loodan, et koht on sobiv. Eks aeg näita...

Aga marju punnitab küll juba kasvatada!

Jubejuksi kapsaaed:) Selle istutasime Heidyga. Taimi oli üle, ja panime suvalisse kohta, kus muld pehmem oli...

Suvi ei möödu siin madudeta. Tavaline "black snake" puu otsas peesitamas.

... ja täna hommikul leitud "Eastern Garter Snake" ootamas hommikusööki.

Kumbki pole mürgine.

Nonii-nonii-nonii-nonii!

2011-06-06T13:58:00.000-07:00

Algatuseks jälle ohtrad vabandused! Ei ole olnud jupp aega mahti siin blogimaailmas figureerida. See aeg Veebruarist - Juuni keskpaigani on alati kõige kiirem. On siin saanud ohtralt "seemedada", istutada, rohida, korjata jne - vähemalt mis puutub töösse STARworksis. Ma tean, et olen seda varem juba maininud, aga kordamine on tarkuse ema :) : selleks ajaks kui kodumail inimesed hakkavad alles aias müttamisega hoogu sattuma - on mul juba kergelt kopp ees, vabandage väljenduse pärast. Kolm nädalat pole tilkagi sadanud ja temperatuurid on olnud püsivlt kusagil 35˚C - 38˚C juures. Ma olen saavutanud paraja farmeripäevituse (ainult see mis riiete alt välja paistab...) ja paaril korral vaakunud kuumarabanduse äärel.
Aga tulemuseks on sel aastal toredad peedid, porgandid ja muu hea-parem. Täna tõmbasin esimese kartulipesa välja ja sain mõnusa kamalutäie värskeid kartuleid! Ja siis tuli avastus - et esimest korda siin elatud aastate jooksul olen ma saavutanud aiasaaduste kasvatamisel sellise taseme, et korraga on saada kõiki häid asju, mida läheb vaja värske aedvilja-piimasupi tegemiseks!!!!!!! Johhaidii! Ma mõtlesin, et see pole siin maailmajaos üldse võimalik! (Selles võib ka ilmselt süüdistada pikka "jaheda" lainet, mis siin aprilli teises pooles oli... see oli täiesti jumalik ja võrratu - nagu Eestimaa Juuli (kui mu mälu mind alt ei vea)!)
Igatahes.
Puhastasin just klaasitäie värskeid herneid, porgandid on juba külmkapis, kartul tuli täna, kapsa ostsin kohaliku kasvataja käest turult (kuigi oleks võinud ka tööjuurest väikese pea kaasa haarata, aga mure on, et kliendid ikka enne saaks CSA raames varustatud).
Täna õhtul läheb siis sellesamuse supi tegemiseks. Ma pean ütlema, et mu "Jõhvivanaema" tegi seda suppi alati suviti, ja lapsena see mulle üldse ei maitsenud (vist kapsa pärast) - aga pidi sööma ju, natukenegi. Huvitav on see, et täiskasvanuks saades, ja võibolla ka kodu kaugusest tingituna, on mitmedki sellised söögid, mis lapsepõlves alla ei läinud - muutunud ihaldatavateks, ja .... oeh, praegu täitsa "ila tilgub" ja tahaks juba suppi... ja tekitavad mitmeid gurmaanfantaasiaid...

Heakene küll. Aitab söögijutust.
Siis on veel see olnud pika pausi põhjuseks, et mu arvuti mäluketas on täis mis täis ja paar viimast kuud jukerdanud ja mind vihale ajanud. Adam viib selle täna parandusse. Praegu klõbistan laste lauaarvutil.:)

Ja siis on veel põhjuseks see, et ma olen siin õppinud "nurka panema" :) mu ehitajaharidusega vennad ilmselt teavad mingit targemat väljendit selle kohta.
Asitõendiks mõned pildid:

Siin on tegelikult juba nurgad "ära pandud", ehk siis teibitud?, ja esimene kiht pahtlit peal. Aga muidu on näha mis seisus need seinad olid. Seal kus on kollased triibud, olid liistud naeltega seina löödud ja liistude peal lauad riiuliteks. Nurkades olid praod, mitte väga suured, aga igatahes mitte ilusad...

Ametit õppisin "Youtube University'st", Adami ja sõprade käest, sest neil on kogemusi.

Siin hakkab juba natuke looma. Teine kiht pahtlit. Ei mäleta kas selle pidi tegemise ajal ka juba lihvitud olid.

Ja Shallalaa - nurgad tehtud, ja värvitud ka. Kuna ma olen natuke ilmselt hullumeelne nii toidu kui elukeskkonna tervislikkuse koha pealt ja mind ka huvitab me emakese maa tervis, siis otsustasin proovida maja interjööris piimavärve, või siis kohupiimavärve? Siin igatahes on selle nimi "milk paint".

Seda värvi saab muidugi ise ka suhteliselt lihtsalt piimast ja lubjast (vist kustutamata?) ja pigmentidest teha, aga nii renessanss-naine ma ei ole, et liitrite kaupa seda suudaks siin kõige muu kõrvalt kokku miksida, seega ostsin värvi firma käest, nimega "The Old Fashioned Milk Paint Company"

Värv tuleb pulbrina. Segad teatud koguse veega - ja värvi! Lõhnab nagu lapsepõlv - sooja piima ja lubjahunniku järele:) lõhn kaob esimese päevaga ja ei toimu mingite ohtlike gaaside paiskumist elukeskkonda järgnevate aastate jooksul.

Ah jaa - ka kole, äratallutud ja k(h)aki värvi vaip sai põrandalt üles kistud, ja selle alt paljastus veel vägagi ilus puitpõrand! Õnneks vaibapanija ei olnud esimest korda seda tööd teinud ja klammerdajaga liiga rõõmsalt mänginud, mis tähendas, et ma sain enamuse klambreid puidu seest ilusti kätte ja neid ei olnud õnneks iga jumala kui laua sisse löödud...

Veel üks vaade tehtud tööle:)

Muu elamine hakkab ka juba natuke looma... oleks vaja veel riiuleid kuhu asju ära saaks panna... et nad põrandal ei oleks koguaeg. Vaade on elutoast söögituppa ja sealt kööki.

Elutoas on hunnik kaste suure rohelise tooli taga peidus:) Väike IKEA tool sai omale uue katte. Selle nuputamine, õmblemine ja peale sikutamine võttis peaaegu päeva, aga tulemusega võib enamvähem rahul olla. Vähemalt pole enam määrdundvalge... Roheline tool saab ka kunagi uue, pestava katte.

Majakollasega oleme jätkuvalt rahul, ja komplimente muudkui tuleb.

Maja ette hostade istutamisega tegin küll suure vea. Kui Märtsis oli majaesine peenar veel täielikult varjus, siis praeguseks on päike nii palju liikunud, et peenar on täielikult päikese käes. Alustasin eile päästeoperatsiooni hostade väljakaevamisega. Tuleb neile otsida uus koht, ja mõelda välja midagi muud. Erivärvi päevaliiliad võibolla? Soovitusi sellise keerulise koha jaoks, kus talvel on täielik vari ja suvel päike?! Ja suund põhjapoolne...

Vaarikad on siiani potis ja vajavad igapäevast kastmist. Pole neile veel head kohta leidnud. Ja kui leiaks, siis kaevata niikuinii ei jaksaks - maa on praegu kõva kui kivi ja puujuurikad igal pool. Aga vaarikad, põldmarjad ja mustikad on küpsemas. Esimesed virsikud turupealt ka koju toodud. Talveks sel aastal eriti sisse teha ei jõua...

Ja pildiseeria lõpetuseks lilled...

ja tilled, mis praegusel aastaajal siin silmailu pakuvad:)

Lastel saab kool Reedel läbi. Nad on juba kuu aega iga päev pärast kooli krunditaguses tiigis ujumas käinud:) Ma olen paaril korral nendega ühinenud, ei salga mitte. Kalu sealt veel püüdnud ei ole.

Laupäeval lähevad lapsed Tripi juurde. Liisul on seal näitelaager 3 nädalat, mille lõpetuseks pidavat olema 2 etendust, minu arusaamise järgi Rocky Mount'i linnarahvale! Nii, et ta peaks saama omajagu lavakogemust:) Ta on igatahes jube ärevil juba. Andreasel on kunsti ja teaduselaager samal ajal, aga vist ainult nädala, või kaks, kuna hind käib ülejõu. Andreas muidugi oleks hea meelega terve päeva kodus, mängiks videomänge ja vaataks telekat, aga peab teda ka arendava tegevusega piinama:)

Igatahes saavad need olema ühed väga imelikud 2,3 nädalat minu jaoks. Ma arvan, et ma lähen hulluks, kui keegi ei käi mul kogu aeg sabas ega küsi iga 5 minuti tagant midagi. Ja päev otsa ei pea kuulama vaidlemist Pokemonide teemadel.

Samas ootab meid ees Eesti-reis, misajal me oleme kõik ninapidi koos 4 nädalat:) See on millegipärast alati nii, et kodureisi eel tuleb hullem koduigatsus, kui muidu:) ja see suureneb iga päevaga:) Igatahes loodame jõuda igale poole, süüa kõiki asju mille järele neelud käivad, olla oma perega koos nii palju kui võimalik ja nad meid välja kannatada suudavad, teha mõningaid tegusid -osaleme Kiviõli Kunstide Kooli kunstilaagris sel aastal ja tahame Purfestist osa võtta täies ulatuses, jõuda Saaremaale Eleni perele külla, jõuda veel igale poole, ja võibolla lisaks jõuavad kõik meie poole, või muidu meiega kokku saama kusagile... tahaks aidata ema ja isa nende müttamistes - neil on seal alati 100 projekti ja veelrohkem igapäevaseid asju käsil... midagi muud ei hakka lubama. Tartu ja Kohila on muutunud ka sellisteks kohtadeks kus iga kord üritan korra käia, aga eks seda siis näeb.

Kui kellelgi on jalgrattaid laenata 9 aastasele poisile ja 12 aastasele tüdrukule, kes mõlemad väikest kasvu; või ka kahele täiskasvanude, kellest üks on paras mürakas, siis see võimaldaks ka kiiremat liiklust kodukandis. Andke märku. Aga jala saab ka käia:) Ongi vaja mõned kilod alla võtta (kuigi, teades ema kokkamisoskust (no jälle mul neelud käivad) ma arvan, et kilosid võib tulla juurde)!

Adamist ka - tal käib siin ikka töö ja vile koos:) Ma ei suuda kokku lugeda mitu punsut õlut maja peal erinevates staadiumides on. STARworksis on projekte rohkem kui ta suudab ära teha - aga lootus on vähemalt hoonele uus katus saada, nii, et loodetavasti järgmisel aastal ta ei pea enam iga vihmasabina peale tööle ämbreid tühjemdama jooksma. Hoidke pöidlaid!

On ju ikka nii, et alguses ei saa vedama, ja siis ei saa pidama.
Toredat suve kõigile! Ja kui jälle enne ei jõua, siis vähemalt Eesti muljetest üritan pajatada!

Targutame tagantjärele.

2011-04-18T06:51:00.000-07:00

Agu Sihvka annab jälle aru...

2 nädalavahetust tagasi toimus kolimine. Pildid selle tunnistuseks:

Suur Aitäh: Eddie, Angela, Anna, Phil, Anna, Zack!

Pärast grillisime burksi. Ja hiljem veel vaatasime kastidega tõtt...

Nüüd on nädalapäevad saanud seal toimetada... autode müra ei häiri eriti, ja ööseks saabub rahu, vaikus ja kottpimedus. Nagu oleks veel sügavamas metsas kui enne... Majas elades tuleb muidugi välja igasugu asju, mida niisama peale vaadates ei märka. Näiteks see, et üks vetsupottidest lahistab vett välja, kui seda kasutada... köögikraan jätkab tilkumist, kui ei keera seda JUST ÕIETI kinni. Väikemas vetsus ei ole soojaõhu lõõri... ja nii edasi. Aga kui asju pikemas perspektiivis vaadata, siis need on kõik sellised pisipudinad, mille parandamiseks läheb lihtsalt vaja natuke aega, pappi ja mõtlemist. Oleks muidugi tore, kui saaks onu Villu natukeseks siia maale importida, sest onu Villul jagub kogemust ja taipu just selliste asjade jaoks, miskohapealt meie totud oleme.
Panen siia ka ühed "enne" ja "pärast" pildid:)

Võtsime kõik kapiuksed maha. Lahtistelt riiulitelt on mugavam asju kätte saada - ja me kokkame palju. Lisaks kulub vähem värvi ja aega. Kööki täielikult uuendada praegu pole mahti ega ressursse. Sahtlid ilmselt lähevad taas-kasutusse, kui värvitud saavad.
Vähehaaval...
Selle nädala suurprojekt on kapid. Need on siinse kombe kohaselt seinte sisse ehitatud. Tuleb seinad üle pesta, vaip põrandalt üles kiskuda, suvaliselt kapidesse klopsitud lauajuppidest riiulid maha võtta, seinad värvida ja uued riiulisüsteemid sisse panna. Kui kapid saab tehtud - siis saab ka suurema osa asju kastidest välja - ja hakata tubade endiga tegelema. Uus värv ja kardinad vähemalt, kui ka muud sel aastal ei jõua...
Millalgi peab jõudma tomatitaimed ka ümber istutada.

Tuult ja tormi.

2011-04-05T06:05:00.000-07:00

Assa mait, väljas on praegu sihuke tormlemine! Hull tuul ja vihm eile õhtust saadik. Ma kujutan ette, kuidas Adam meie vana tehasehoonet praegu veest tühendab, nagu uppuvat paadi, ja kirub...
Ja ööseks lubatakse kohati öökülma! WTF, ma ütlen. Kellele seda nüüd vaja on?
Temperatuurid on kõigutanud sel kevadel siia ja sinna - enamus mu kapsalisi, nagu brokkoli ja hiina kapsas aga ka spinat on visanud selle peale õied üles - omal vaevu 4 lehekest juure küljes! Kogu töö ja vaev asjata. Pole muud kui tõmba taimed üles ja asenda millegi muuga.

Täna hommikul ma pole veel tööle jõudnud. Aga peaks hakkama kohe sättima.

Vahepeal on siis nii palju juhtunud, et maja ostsime ära. Nüüd on ametlik, võtmed käes (sellised iidsed:) ja natuke asjugi juba kolitud. Adam oli uues kodus eile kella poole 12'ni öösel ja värvis köögikappe. Maja oli seisnud paar aastat tühjana, ja õhu liikumist seal eriti polnud, mistõttu köögikappides kasvas väikest viisi hallitus. Aga pärast pesemist ja värvimist ja õhutamist peaks sellest jagu saama.
Kui teid veel ära pole tüüdanud:

Nädalavahetusel käisime Greenvillei's. ECU korraldab igal aastal noorte kunstifestivali, ja me osalseime sel aastal "külaliskunstnikena" - mis tähendas, et aitasime lastel saviga mökerdada terve päeva.
Tõestusmaterjal:

Lyza veetis Laupäeva ja öö vastu Pühapäeva oma sõbrannade Liana ja Zara'ga. See sõbrannadekolmik on pärit juba eelkoolist - nad olid siis viiesed vist... Nagu poleks vahepeal lahus olnudki:)

Samal ajal tegi Andreas kunstifestivalil tutvust teiste omavanuste poistega ja alustas uue trendi:

Pildilt pole võibolla hästi näha, aga papp karpide alt välja paistvad jalad kuuluvad Andreasele. Ta avastas, et niimoodi saab robotit mängida. Natukese aja pärast oli neid roboteid seal teisigi.

Olgu. Selleks korraks aitab. Tuul on vaibunud ja vihmal paus.

Aeg tööle minna.

Tigusammul edasi

2011-03-25T10:16:00.000-07:00

Käisin eile õhtul üle hulga aja maja juures, vaatamas kuidas asjad edenevad. Värvimisega saadi eelmisel nädalavahetusel ühele poole, ja ka vigased kohad oldi üle käidud. Aknad on vaja meil endil üle teha, sellest saab ilmselt tulevikus hea postituse.

Maja taga on peris mitu "koerapuud" (dogwood inglise keeli). Dogwood on mul siin üks kevadisi lemmikuid. Nad on lihtsalt hurmavad õiteilus! Alguses on lahti löönud õied hele-helerohelised, muutudes siis kas lumivalgeks või roosaks, olenevalt liigist.

Asalead pungestavad ka oma pungasid...

Kanalisatsioonisüsteemi lisati mingi uus settekaev, või -liin... ei tea kõiki tehnilisi tärmineid. Selle käigus kaevati pirakas lahmakas maad üles, ja tõmmati välja mitu risupuud nimega "chinese privet". See on üks igavene nuhtlus, mis siia kunagi hiinast toodi ja nüüd levib nagu kulutuli üle lõunaosariikide. Ilmselt tuleb selle tüütuse välja juurimisele pühendada mitu head aastat. Aga seda tühja platsi nüüd vaadates tundub, et ahju jaoks tehti meile koht valmis!

Olenevalt mis nurga alt ja mis valguses vaadata, vahetab see majakollane tooni ja tugevust. Siinpoolne nurk õhtupäikese valguses, umbes kell 19:00 õhtul.

On küll ilus. Ma olen rahul.

Uus värv

2011-03-20T06:20:00.000-07:00

Käisime reedel vaatamas, kuidas värvimine edeneb. Tookord oli veel pooleli... Aga siin on siis see uus toon.

Tunduvalt rõõmsam ju, eksole:)

Värvijate tööga 100% rahule ei jäänud, aga see on ju teada, et kui tahad et oleks korralikult tehtud, tuleb ise teha... Eks siis järgmine kord kui vaja üle teha, teeme ise.

Reede ja Laupäev möödusid STARworksile uue aia rajamise tähe all... Vasakul õunapuu täies õies. Teen aiablogis sellest ka pikema reportaashi:)
Täna on kõik lihased haiged:)
Olgu. Uuesti pakkima.

Üritame mõistust säilitada...

2011-03-17T06:56:00.000-07:00

...nii tihe aeg on, noh. Isegi järgnevad 3 nädalalõppu on täiega ära planeeritud... Küll STARworksi aias müttamise, põletuse, küll Greenville'i reisimise tähe all.
Majapaberitele allakirjutamise kuupäev on 31 märts. Hea meelde jätta. Pärast seda on kõik rõõmud ja mured mis ühe elamispinna ja maa omamisega kaasas käivad täielikult meie omad...

Eile käisime majavärvi kontrollimas... Ukse kõrval on näha kollast triibukest. Otsustasime lasta tooni paari pügala võrra heledamaks. Majavärvija oli väga alarmeeritud minu esimesest valitud toonist.

Siit on näha, et 1948'dast aastas saati on seda maja ainult 2 korda värvitud. Vanad värvid pidasid ikka kaua vastu... Plii baasil vist? Tänapäeval on sellised värvid keelatud muidugi.

Vana värvi mahakraapimine ja pinna ettevalmistus toimub täna, värvimine ise nädalavahetusel. Ilm on selleks ideaalne!

Plirts ja plärts?

2011-03-09T06:24:00.000-08:00

Eestis on praegu vist ülalpool mainitud "plirts ja plärts"...

Meil oli umbes nädal tagasi korralik pauguga vihm. Ma ei tea, kas see siin ka tähendab seda, et suurt külma enam ei tule? Paaril viimasel ööl on küll kirme autoakendel olnud, aga tundub, et ärkavat loodust see ei heiduta. Viljapuud avavad õisi ja muud puud on hiirekõrvul.

Mis siin siis vahepeal ka toimunud ei ole? Hmmmm.
Hakkasin majapidamist kokku pakkima. Alustades igasugu "materjalidest" milleta kripeldav kunstnikuhing elada ei saa. Igasugu kangad ja kangakribalad, klaaspärlid ehete tegemiseks, lõngad, paberid, liimid jne. Kultuurikihtide alt tuleb ilmavalgusele igasuguseid asju, mille olemasolu juba mõnda aega unustatud... Ei tea, kas uues kodus suudame kuidagi paremini korda hoida, et oleks kõigest ülevaade? Pinda saab olema ju vähem, kus laiutada.
Siinkohal pean vist mainima, et majaost on viimases staadiumis - omanikud on lubanud ära parandada kõik pisivead (ja ka mõned suuremad vead) mis inspektor leidis, oma kulu ja kirjadega. Värvimistööd peaksid algama sel nädalal (kuigi täna-homme lubatakse vihma...)
Eile käisin uue kodu ümbruses kolamas - viisin majavärvi näite värvijale (teipisin selle ukse külge, ehk leiab). Otsustasime lõpuks sellise sooja, natuke sügavama kollase kasuks "spiced butternut" on värvitooni nimi.
Kuna ahjuehitus on plaanis juba sügisel - siis eile tellisin ära kivid!
Aga ma tahtsin hoopis sellest kolamisest rääkida...
Tegin pilti ka mõnest asjast:)

Maja tagant vaade tee poole. Plaan on sellele majaküljele lisada "deck"- mis see siis nüüd eestikeeli on? Avatud veranda? Seal saaks siis grillida ja tshillida - sest on otseühendus köögiga.

Põhiliselt kõndisin ringi ja vaatasin puid. Et mis siin siis kasvab... leidsin ühe ilusa puu heleroheliste urbadega. Loodan vaikselt et tegemist on mingit sorti kohaliku kasega...

Majaesine Magnoolia. Magnooliad on täiesti hurmavad kui nad õitsevad!

Siin - seal metsaall ja maja ümber on unustatud ja unaruses nartsissipuhmad.

Lademetes kive - minu jaoks on suur pluss, kui krunt tuleb kividega:) neist saab praegu väga igavad majaesised peenrad ääristada...

Kaugelt vaadates tundus, et tegemist on kiviga. Lähemale jõudes tuli välja, et pesukaru oli seletamatutel põhjustel sussid püsti visanud.

Lõpetan seekord hoopis kurbade uudistega. Meie armas Coconut heitis esmaspäeva varahommikul hinge, pärast väga lühikest haigust... Me ei tea, kas ta sõi aias lulli lüües midagi mürgist, või oli põhjuseks midagi muud, arstile me ei jõudnud. Siin on ta mõni nädal tagasi nautimas sooja kevadpäeva.

Puhka rahus notsu! Ilma sinuta on maja hirmus vaikne...

Elu keeb kuubis.

2011-02-24T05:44:00.000-08:00

Ohh ja puhh.

Ütleme siis nii, et sedavõrd intensiivset aega pole olnud vist sellest ajast saati kui ma ajasin asju, et tulla USA'sse vahetusüliõpilasena...

Mingist otsast hakkasid asjad hargnema ja liikuma... Umbes meie sünnipäevade ajal. Ei tea, kas oli põhjuseks see, et Adam astus oma elu neljandasse kümnendisse... või see, et me ei saa oma praeguses rendisituatsioonis täiel rinnal kunstnikuelu elada... Ilmselt kombinaatsioon erinevatest elufaktoritest.

Viimaste aastate jooksul mis me siin Staris oleme elanud, ma ikka aegajalt piilun internetist müügis olevaid krunte ja maju. Oleme Adamiga paar korda ka hoogu võtnud, mingeid variante vaatamas käinud ja maaklerite või omanikega rääkinud. Paar päris magusat varianti on länud aiataha - meile tüüpilise pika mõtlemise peale.

Aga pikka juttu lühikeseks tehes - Veebruar on möödunud majaostupalavikus.

Saage tuttavaks: Maja.

Hetkel on seis veel selline, et asi võib liikuda misiganes suunas... Üldinspektsioon on tehtud. Leiti väikeseid vigu mida praegused majaomanikud on nõus täies ulatuses ära parandama, enne kui lõplik müügitehing aset leiab. Laenud saame väga soodsa protsendiga. Üle värvida lubati maja samuti, meie valitud toonis... ma kipun kalduma kollase poole - lapsepõlvest jäänud selline eelistus vanaema maja tõttu.
Lisaks majarallile, STARworksi aiarallile (kus on uusi projekte haudumas), savinokkimisele, lasterallile, igapäevasele kokkamisele ja küpsetamisele aretan vaikselt "rahvusvahelise tudengite ahjuehituse töötoa"
tegemise ideed. See peaks ideaalis toimuma juba sügisel. Sellele eelneks reis koju, Eestisse...

Phuhh. Natuke nagu hullumeelne aeg.
Aga - mul pole juba magistratuuri lõpetamisest (õigemini kusagil õpingute keskpaigast) saati olnud sellist vunki sees... sellist positiivset energiat! Igapäevane "to do" nimekiri on 10 - 15 tegemist vajavat asja täis - ja päeva lõpuks saab need kõik tavaliselt läbi kriipsutatud!

Täiskäigul edasi!
Detailsemalt nii majast kui ostuprotsessit (stressist) ehk räägin siis, kui võti näpuvahel.

Nädalavahetus

2011-01-24T10:30:00.000-08:00

Mäed on viimasel ajal kuum teema. Nädalavahetusel oli meil kiire reis mägedesse, Seo'l oli näituse avamine ja otsustasime minna talle moraalseks toeks ja nägema, mida uut ja huvitavat ta on välja mõelnud. Kahjuks ei saa tema töödest praegu pilte üles panna...

Laupäeval oli aega natuke ringi sõita, enne kui 4 tunnine kodutee tuli rataste alla võtta, ja otsustasime minna kaema "Peeglikoske" ehk siis Looking Glass Fall.

Pildi pealt on raske aru saada kui kõrge see kosk on. Lähiümbruses pidi olema koski veelgi, aga meil oli kõigil jube külm ja otsustasime, et tasub tulla suvel tagasi, siis kui kosekede all end ka märjaks saab kasta!

Liisu 12's sünnipäev on ka veel kajastamata - siin nad enamvähem kõik on - juustumakarone ja salatit vitsutamas. Laua taha igatahes ära ei mahtunud:)

Liisu puhub küünlaid... Millal ta küll nii suureks kasvas?!

Kokkuvõttev pildiseeria.

2011-01-18T11:34:00.000-08:00

Nii pikka pausi polegi vist veel vahele tulnud. Kuna täna jutt eriti ei jookse - ja ma veetsin umbes tund aega siia pilte üles laadides - siis las pildid räägivad ise enda eest. Lühidalt kommenteerin ka.

Igal aastal on meil "eriline"jõulupuu. Sel aastal ei hakanud midagi metsikut tuppa tooma, ja ehtisime ühe suurema toataime ja laimipuu.

Laimipuu läks samal ajal ka õitsema ja oli eriti uhke, jõuluehteid polnuks vajagi.

Nagu juba vist paljudele teada, võtsime sel aastal üle hulga aja ette reisi Alabamasse, et Adami perele ja sugulastele pilk peale heita ja osadega neist ka natuke aega koos veeta. Siin on Adami vanaema Honey.

Adami isa, Papa John.

Adami ema Lana, keda me kõik kutsume Maw Maw'ks, Andreas püsis isegi mõne minuti kaisus paigal.

Liisul pole kaisus püsimisega tavaliselt probleemi:)

Adami kasuisa Joe, keda me kutsume Paw Paw'ks.

Maw-Maw ja Paw-Paw juures on lastel lemmikuks ajaveetmise vormiks golfiautoga mööda kolfiradu ringi kihutamine.

Ma käisin ka lõbusõidul. Natuke olin haige sel ajal.

Paw-Paw nõudis et me läheks Memphise loomaaeda, seal pidi olema suurepärane jõulutulede demonstratsioon...

Jõulutuled olid natuke nadid, aga meil kõigil peale Paw Paw oli lõbus. Tema oli lihtsalt pettunud. sõitsime sinna ju peaaegu 45 minutit... noh, üldiselt - suht lühike maa, aga ikkagi.

Tagasiteel koju avanesid suurepärased vaated Smoky Mountain mäeahelikele Tennesees.

...ja Blue Ridge mäeahelikele juba Põhja Carolina piiri sees.

Tegime kusagil mägedevahel pilti ka....

Päris Jõulud möödusid kodus, lasteta, ja naabritega. Söömaaeg oli vägev, Eesti - Usa pudru ja kapsad.

Jätsime esivanemate hingedele ka midagi lauale.

Siis tuli äkitse lumi maha.

...ja oli varsti jälle läinud...

ja meie majas olid Anna ja Zack'i pulmad :)

Pruutpaar oma koeraga, kelle nimi on Lumi.

Lumi on juhtumisi ka meie Charlie pruut. Siin vaatab Charlie teile melanhoolselt silma :)

Jaanusele!

2010-12-15T11:21:00.000-08:00

TA ELAGU TA ELAGUUUUU TA ELAGUUU TA EEEELAAAAGUUUUUUU

HEAD ÕLUT KA TA MAITSEGUUUUUU

JA SÜNNIPÄEVA PIIIIDAAAAAGUUUUUU!

PALJU ÕNNE, VENNARAAS!

Mõtteid vanaemast

2010-12-13T08:44:00.000-08:00

Pole juba pikka aega siia midagi lisanud. Tegemist on olnud omajagu muidugi. Aga üldiselt vist on olnud ka mingi kirjutamiskriis. Mõtted küll keerlevad peas, mida tahaks jagada, aga nende kirjapanemine on paras eneseületamine.

Mõtlesin siis, et teeks otsa lahti sellega, et kirjutaks natuke vanaemast, keda enam ei ole meie hulgas.
Kummaline on see kuidas inimese puudumine võib teinekord muuta ta hoopis märgatavamaks... Kurb ka vist natuke, et me oleme nii oma elude keerises sees, igapäeva asjade möllus natuke pimedad oma kaaslaste suhtes. Kuni neid enam ei ole. Ja siis tuleb meelde asju, mis sai koos tehtud, ja mis jäi teisega/le tegemata...

Seda olen ma juba ammu mõelnud, et suhe lapselapse ja vanavanema vahel on kergem ja lihtsam, kui lapse ja vanema vahel. On teatud ajaline ja emotsionaalne distants. Kui lapsena pead oma vanematele oskama andestada teatud tegemised ja tegemata jätmised (ja vanemad oskama andestada, et laps kõigist pingutustest hoolimata ikka iseendaks on kasvanud ja oma teed peab käima), siis vanavanematest on meil tavaliselt ainult head mõleda ja mäletada. Me lihtsalt ei tea nendest selliseid intiimseid asju mis teinekord laste ja vanemate suhted omavahel keeruliseks teevad. Ja meie aeg nendega on üürikesem, kokkupuutepunktid põgusamad ja vast lihtsalt siis see koos kogetu on positiivsema varjundiga?
Või lihtsalt on asi selles, et kui inimest enam ei ole, siis mälu sõelub välja soojemad ja eredamad hetked, mida tallel hoida, ja mille abil me oma perekondade ajalugu ilusamaks kirjutame.

Ma oleksin tahtnud vanaema käest veel õppida selliseid asju:
Tortide jaoks just sellist võikreemi tegema, nagu tema seda tegi. See oli just täpselt parasjagu magus ja mitte liiga võine või suhkrune. Hea mälestus on sellest, kui oli torditegemise aeg (ja neid ikka juhtus - lapsi ja lapselapsi ju terve hulk - lisaks riigipühad) siis vanaema tegi tavaliselt valge baaskreemi ja selle põhjal kakaoga pruunika ja toiduvärvidega rohelise ja roosa kreemi. Me isaga alati jagelesime sõbralikult selle üle kes millise potipõhja puhtaks kraabib...

Maksapasteeti tegema. Jällegi - keele viis alla! See oli alati tõeline maius, kui vanaema maksapasteeti tegi. Ma ei tea, kas suudan mälu järgi seda maitset taastada.

Verivorste tegema. Viimasel ajal on tohutu verivorsti isu. (Siin maal peab nahast välja pugema et sellist asja leida) Mäletan vähemalt ühte korda, kui aitasin vanaemal verivorste toppida. Ta pani küll natuke liiga palju pekitükke sinna sisse, aga oleks tahtnud selle protsessi korra temaga koos nüüd - täiskasvanuna läbi teha.

Aga no meil on ju kõigil koguaeg nii kiire. Kahju, et ei viitsinud kuulata rohkem neid vanainimese targutamisi.

Vanaema Endla, üle-eelmisel suvel suguvõsa kokkutuleku ajal.

Vanaema kudus meile igal aastal ka uue paari villaseid sokke ja kindaid - niikaua kuni käed kududa lubasid. Lõngade värvimise aeg oli alati nii põnev! Eks sealt (ja emalt) mulle ka see kudumise pisik külge sai.
Ja kui ma kodus haige olin, ja ema - isa olid tööl, luges ta mulle raamatuid.
Ja igal hommikul äratas ta meid üles, küll kõva kisaga - aga nüüd on see muidugi naljakas... Võttis ikka mitu korda alt korruselt hõikuda, enne kui me oma unised kondid tekkide alt välja viitsisime venitada.

Nüüd käib vanaema mul unenägudes külas.

Oh jeerum jeerum

2010-10-13T12:35:00.000-07:00

Siin me oleme:)

No aega pole kohe üldse. St - aeg on ju kogu aeg olemas, lihtsalt kõigi nende asjade pealt mida peab tegema ei jää üle aega selleks et tegeleda asjadega millega tahaks tegeleda. Pole savi jälle mitu nädalat näppida saanud, sest vaja on hoopis tööjuures uute vetsude (mis Adam poiste abiga siin üles pani) seinu värvida, ja keraamilist plaati on vaja "panna" ja hunnikuteviisi mingit kiviaegset träni sorteerida ja otsustada mis on prügi ja mida saab veel millekski kasutada...

Nojah. Meil on jälle see igaaastane möll siin tulemas ja sellele eelneb paar kuud hullemat rabelemist.

Sain eile teada, et lisaks Seagroveis 3 päeva toimuvale müügile millest me esimest korda sel aastal osa võtame - sain oma töödega ka Raleighs 2 nädalat hiljem toimuvale müügile - sinna võeti vastu shürii alusel. Nüüd on kerge paanika kas ikka potsikuid jätkub mida "turule paisata"...

Ah jaa - Will McCanlessi uude galeriisse mille ta vähem kui kuu aja eest avas sain skulptuure välja panna.

Kui nüüd ainult oleks aega, et uusi asju teha - siis tulemas on ka 2 suuremat puupõletust, millest tahaks ja peaks osa võtma - David põletab jälle "viimast korda" oma vana ahju ja Joseph Sand kutsus oma uue ahju põletusse abiks. Mõlemad variandid on praegu meile ainsaks võimaluseks (kui mitte arvesse võtta koonus 6 elektriahju siin tööjuures, mis mind külmaks jätab).

Saviblogi kolis Wordpressi üle,vaadake edaspidi sealt. Mõtlen vaikselt kodulehe peale ka, aga sellega läheb veel aega.

Avasin ka uue pangaarve, eraldi, "businessi" jaoks. Tundub, et esimesed sammud on kõik nüüd astutud, tuleb hakata müüma, siis saab sellele maksude maksmise asjale ka pihta ehk. Ärilainel täiesti... Ausalt, ma tegelt ei ole mingi eriline ärikas:) See kõik on lihtsalt uus, ja ärevusttekitav:)

Lapsed on terved ja koolis läheb neil hästi. Adam on ikka õllelainel ja jooksutab aegajalt tööjuures juhet kokku. Ilm on jätkuvalt suvine - päeva keskmine temperatuur 25 ringis, öösiti +5 kuni 10. Ootan, et salat kasvaks:) Pole vist millegi üle kurta:)

Igaks juhuks panen siia ka:)

2010-09-25T08:00:00.001-07:00

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, ISA!

Homebrew is the new black/ Koduõlu on uus must.

2010-09-21T12:13:00.000-07:00

Ja siit ta tuleb - lubatud õllereportaash. Organiseerimata pildiseeria näol...

Ma pole väga süvenenud tehnilisse poolde - oma õlleportsu (no palju ma ikka juua jaksan)

teenin välja pudelipesu ja juhutöödega:)

Peaaegu igas toanurgas mulksub mingi punsu...

Viimati tehtud jõuluõlu kääris eile õhtul nii agaralt, et tahtis pangel kaane pealt ära lüüa...

Gaasitulel keetmine läheb ikka tunduvalt ladusamalt kui elektripliidil...

Siin on pudelid valmis, korkide all. Nädala või kahe pärast saab proovida...

Andreasele meeldib pudeleid täita. Taustal Adam paneb korke peale. See on tavaliselt minu töö.

Ühest nõust teise solgutamist on omajagu.

Enne sekundaarset kääritamist tuleb ka ju maitsta:)

Praeguse seisuga on meil vist 4-5 erinevat õllesorti pudelites, ja 3 erinevat lisaks erinevates käärimisstaadiumides.

Esimene oli lihtne hele õlu, kuhu sai huvi pärast lisatud kunagi Jack Danielsi vaatideks olnud tammepuu laaste. Väga joodav, keskmise kangusega, natuke kuiv ja vahutab hästi.

Teine mida oleme proovinud ja mida ei raatsi eriti suurtes kogustes larpida, sest tuli välja eriti hea, on Tume Ingveri õlu. See on natuke kangem, "sügav", shokolaad tagaplaanil, ingverit just parasjagu... mitte liiga magus, humalakibedat tunneb ka parasjagu.

Järgmine mis tõotab tulla hea on hele, mee ja apelsini- ja greibikoore lisandiga märjuke. Selline, natuke "lilleline".

Eks siis näe, kaua see õllehurra kestab:) Mul pole midagi selle vastu, et mehel on hobi, mis teda nädalavahetustel kodus köögis hoiab, kus ma kaasa aidata saan, ja mille vilju me mõlemad maitsta saame:)

Igaks juhuks panen siia ka:)

2010-09-20T08:19:00.000-07:00

Juhuks kui täna telefonikõne läbi ei lähe või on ühendus jälle nadi:

PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, EMA!

See teema ei lõpe ka iial.

2010-09-07T10:40:00.001-07:00

Jälle me siin istume ja ragistame oma ajusid tuleviku teemal. Huvitav oleks teada, kas teised inimesed ka niipalju oma südant vaevavad... põevad ja vaagivad oma otsuseid...

Kas minna tagasi Eestisse või mitte minna tagasi Eestisse. Selles on küsimus.

Ja oleks siis nii lihtne vastata sellele küsimusele.

Mis selle küsimuse üldse õhku tõstab meie jaoks?

Eelkõige laste tulevik ja haridusvõimalused ja kvaliteet. Võimalik, et kusagil NY's elades oleks süda rahulikum... Lapsed saaksid käia Eesti koolis heale USA koolile lisaks, räägiks keelt ja saaks mingitki aimu oma esivanematest ja juurtest. Ise saaks teiste eestlastega seltsida ja kultuurielus kaasa lüüa. Kodu oleks ka ligemal - NY'st välja lennata ikka lihtsam kui NC'st.

Siin "tagurpidises maailmanurgas", Lõunas, on eestlased laialipillutud ja eriti aktiivselt kokku ei käi. Mina üksinda ei ole suutnud oma lastele Eesti keelset alustala paika panna, rääkimata ajaloo ja kultuuri sisse süstimisest. Võibolla olen lihtsalt eriti mannetu naine. Või siis assimilerusin liiga kiiresti? Aga kui su elu on tööd täis, ja suurem osa ajast kulub rabelemisele et hinges püsida, siis ei jätku enam aega ega energiat, et teist, Eesti elu, tavaelule juurde elada.

Aeg jookseb. Lapsed saavad vanemaks. On siin sündinud ja tunnevad end ameeriklastena. Võibolla selles ei olegi midagi hirmsat, ja tuleks leppida sellega, et minu laste Eesti -side lõpeb minuga. Kui mind enam pole, siis pole mu laste jaoks ka eestit, sest need üürikesed, iga kahe aasta takka külaskäigud ei suuda nende eesti meelt toita.

Kui vaadata asju globaalselt ja isiklikult pinnalt mitte lähtudes, siis pole sellel kõigel ju vahet?

Mis tähtsust on sel inimkonna arengu seisukohalt ja geoloogilise ajaloo seisukohalt, mis keelt keegi inimtolmukübeke räägib või kuhu gruppi end kuuluvaks peab?

Aga me elame ju väga isiklikke elusid.

Aeg jookseb. Lapsed saavad vanemaks. Ise ka. Kui praegu eestisse tagasi ei lähe... või noh, järgneva paari aasta jooksul, siis on juba liiga hilja. Mida kauem me ootame, seda raskem on see sisseelamine meile kõigile.

Eesti on hariduse poolest maailmas esirinnas, võrreldes USA'ga... kultuuri kättesaadavusest tavainimesele ma ei hakka praegu rääkimagi.

Me Adamiga ei suuda lapsi siin koolitada keskkoolijärgselt. Mingid "scholarshipid" muidugi on variandiks, praegu vähemalt pole mul halli aimugi kes ja kuidas neid saab, ja mis valikud siis koolide ja erialade poolest on võimalikud.

Vot siis. Selline paanika haaras meid täna jälle. Väikeste inimeste väikesed mured.

Oleks hea kui kuuleks teiste rändlindude ja ka kodulindude arvamusi... ma ise jooksen pidevalt peaga vastu müüri. Ja silmaklapid on vist ka peas...

Juhuslikud pildikesed mööduma hakkavast suvest.

2010-09-02T10:56:00.000-07:00

Pidin juba ammu need pildid siia üles panema...

Peeter Kukk ehavalguses...

Madu Uss kanakuudis... keraamiline muna kurgust alla minemas...

Ja lilla basiilik - lisab aeda värvilisi laike:)

Üldiselt läheb kõik hästi - lapsed hakkavad kooliellu sisse elama ja on koduste tööde tegemisel tublid. Liisul algas akrobaatika ja tantsukool sel nädalal. Charlie on meie perre ilusti sisse elanud - saime talle täna puugirohtu ka... avastasin ta jalgadel täna hommikul 16 tibatillukest puuki - olid end juba punni õginud... ja siis õudusega lõpuks käisime loomaarstil ja saime "frontline" mida talle kasukasse määrida.

Täna hommikul käisin ka Blue Hen Potteri't ametlikult registreerimas - polnudki miskit hullu.

Siin osariigis peab igas maakonnas kus müüa tahad eraldi registreerima - mis on täielik "valu tagumikus" aga samas - igas maakonnas ju ei müü niikuinii... praegu mõtlen, et 4's maakonnas vist veel vaja registreerida, enne jõulusid.

Päevad on jätkuvalt palavad - ikka üle 30 kraadi. Hommikud ja õhtud aga juba mõnusad, ja jaksab isegi aias nokitseda natuke. Korjasin paar päeva tagasi hea saagi rohelisi ube, esimene sügisene sats salatitaimi ja porgandeid on ninad mullast välja pistnud :) salatiisu on küll juba:)

Adam on viimased 3-4 nädalavahetust hoolega õlut pruulinud! Eelmisel laup, villisime esimesed 60 pudelit, sel nädalavahetusel on uus laar villida. Katsun järgmise ettekande teha õlleteemalise:)

Peaaegu on aeg lapsi koolist kokku korjata!

Seenesöögid

2010-08-26T08:29:00.000-07:00

Pärast seenejahti Seenemehega on mul natuke rohekm julgust uusi leide pannile panna.

Eile sõime ha suure kausitäie neid kollaseid kukeseenemoodi seeni - maitsesid ka kukeseenesed...

Allpool mingid riisikalised. Või ja soolaga - täitsa njämmad.

Oleme Adamiga mõlemad veel elus ja terved:)

ALgas kool...

2010-08-25T08:31:00.001-07:00

Jälle on aeg sinnamaale jõudnud, et ärkame varakult, rabistame hommikuti lõunasööke ja koolikotte kokku pakkida... Esmaspäeval käisime lahtiste uste päevadel ja tegime pilti ka.

See siin on algkool kus Andreas nüüd ilma suurema õeta hakkama peab saama...

Ta pole just eriti hasardis sellest, et suvi läbi...

Siin on Lyza ja Adam arutamas tunniplaani üle Liisu uues koolis...

Adam aitamas lapsi ja emasid kapilukkude kombinatsioonidega...

Liisu harjutab oma kapi avamist...

Ja üldine kaos mis kogu koolimaja peal valitses!

Tuult tiibadesse mõlemale selleks aastaks!

Onu Tom'i juures

2010-07-26T09:13:00.000-07:00

Eile õhtul käisime Tom ja Slate Gray pool hävitamas Slate'i sünnipäevast üle jäänud hamburgereid... Tom kasutas ühtlasi juhust ja katsetas pizza tegemist grilli peal. Tom on siinmail tuntud keraamik ja keraamikute hulgas tuntud pagar:) Tema saiad ja pizzad on kogumas kuulsust siin ja seal. Me saime omal nahal (keelel?) kogeda, et kuulujuttudel on tõsi taga - pizza oli super hea, je me kõik õgisime omal kõhud jube punni.

Siin ongi Tom, võlumas!

Kõige lihtsam - juustu ja singi pizza. Sellele lisandus röstitud tomatite, pesto ja kitsejuustu pizza ja magustoiduks pirni, kreekapähklite ja sinihallitusjuustupizza (viimane osutus mu lemmikuks)

Andreas ja Slate said omavahel läbi suurepäraselt. Pildil arutavad nad parasjagu mis kummagi koduaias kasvab... hiljem mängisid nad arvutimänge, samal ajal kui Liisu vanainimestega juttu ajas:)

Aitäh külalislahkuse eest, Tom ja Slate!

Akrobaatika

2010-07-26T09:11:00.000-07:00

Lapsed tegid vahepeal teise satsi akrobaatikatrenni läbi ja õppisid uusi trikke:)

Kuumalaine jätkub...

2010-07-26T08:27:00.000-07:00

Tundub, et ka mu telefon on kuumarabanduse saanud, sest suutis ainult need 2 pilti välja saata.

Ok. teeme siis lühidalt... kui teised pildid järgi tulevad - tuleb ka uus postitus.

Esiteks - mõtlesin, et proovin uut "layouti" - natuke kirevam... kas on liig?

Meil siin tavaline kuumalaine jätkub. Kraadid 40'tes ei ole mingi ime. Lisaks õhuniiskus. Tean, et Eestis on ka sel suvel sarnane ilm olnud - ja mujal maailma nurkades kus inimesed kuumaga harjunud pole. Siin pole 40 kraadi suveharjal midagi erilist. Väljas koperdada ei soovitata muidugi, üritan oma aiatööd hommikul enne kella 10't ära teha. Vaatan ilmateatest, et meie öised temperatuurid on samad mis Eestis päevased...

Aga selle eest saab koduaiast praegu ilusa värvi, kuju ja maitsega vilju:)

Mis siis, et aed ise näeb välja nagu Tootsi peenar... See on meelega nii.

Suvekõrvitsad ja erinevad talikõrvitsalised ronivad aedamööda üles ja valguvad igale poole laiali. Panin uue satsi ube ja suvekõrvitsaid ka maha, et ehk saab enne sügist veel saaki.

Tundub, et vahepeal tuli veel pilte läbi...

Saage tuttavaks Charliega.

2010-07-06T09:15:00.001-07:00

Hoopis siia pidi see sissekanne sattuma...

..............................

Oleme nüüd juba mitu nädalat kutsiomanikud:) Charlie hakkas mõned kuud tagasi ühele töökaaslasele järele sörkima, oli kodutu ja hästi nunnu. Suzie ja Nick võtsid ta oma hoiule, aga avastasid, et nende elustiil ei sobi koeraga mässamiseks - tulevikus neil plaanis kusagile suuremasse linna kolida ja pealegi rändavad nad nii tööasjus, kui niisama päris palju ringi.

Me oleme juba paar aastat arutanud koeravõtuplaane, aga see tundus suurem vastutus ja ettevõtmine kui me selleks valmis olime. Charlie aga võlus meid algusest peale oma heade kommete, rõõmsa iseloomu ja naerunäga:) Otsustasime siis ta oma perekonda võtta.

Koer ja poiss. Ausaltöelda Andreas väsitab Charlie päris ära mõnikord.

Muidu on Charlie selline diivanipadi. Talle meeldib hirmsasti inimeste läheduses olla, eriti nende otsas istuda ja lamada. Ta peaks hea meelega jahti jänestele, kanadele ja oravatele, aga me ei lase tal vabalt joosta, sest ei ole kindel, et ta jahituhinas kaotatud kodutee uuesti üles leiaks. Rutiini (päevakava?) oleme ka sisse seadnud - nii, et toas pahandusi enam ei juhtu. Paremat koera poleks osanud tahta:) Mul on kõige parem meel sellest, et Charlie mind jalutama viib:)

Rääkides uuest päevakavast - suvel muutub see meil kogu aeg. Ujumistrenn sai lastel läbi, ja nüüd käivad nad kaks korda nädalas ujumismeeskonnas - see on rohkem "võiduujumisele" suunatud tegevus. Eelmisel nädalal oli ka akrobaatika laager. Lapsed õppisid kolme päevaga väga vahvaid asju tegema! Kahe ja ühe käega hundirattaid, kätelkõndi jne.

Üleval vasakus nurgas Lyza ja Andreas näitamas õpitut:)

Muidu on siin jälle palavaks läinud - eelmise nädala mõnusad temperatuurid on haihtunud õhku, ja tänaseks lubati 100 kraadi F. Mu telefon ütleb, et Celsiuse järgi on see 37 kraadi, aga mulle tundub, et tegelikult vist rohkem...

OK, lähen nüüd kastan väljas kõrbenud lilli.

Head suve jätku kõigile!

Igasugust

2010-06-09T12:22:00.000-07:00

Täna oli Lyza viienda klassi, seega algkooli lõpetamine. Tunnistusi, kiituskirju ja medaleid oli lademetes. Raske uskuda, et mu laps juba nii kaugele elus jõudnud... nüüd ootab ees keskastme kool - 6/7/8 klass - see kõige hulle periood, nii nad räägivad.

Aga enne seda on suvi - ujumiskool, hip-hopi ja akrobaatika trennid...

Liisu ja Andreas on vaheldumisi maja ümber muru niitnud sel suvel - $10.- on töötasu. Selle hinna alla kuuluba ka peenarde rohimine ja muud pisitööd maja ümber. Loodetavasti õpetab kuidas rahaga ümber käia.

Andreasel on aktus homme hommikul.

.................... ................... .......................

Eelmisel nädalal tulid osa peete ja porgandeid maast välja. Enamus neis läks CSA osadesse. Natuke jätsin omale ka. Peedilehed muide on ka väga head!

Konnalonni tahtis ühel õhtul tuppa tulla:)

Vaade aeda. Täna hommikul korjasin koduaiast suvekõrvitsaid, tööjuurest aiast kurke, esimese tomati, rohelisi ube ja lehtpeeti... Selle poolest on siinne kliima küll hea, et kui natuke punnitada, siis saab omatarbeks igasugu head ja paremat kasvatada peaaegu aasta läbi. Hea tahtmise korral on võimalik toidupoe arve hoida minimaalsena.

Muudel teemadel...

Üritan iga päev vähemalt paar tundi töökojas/garaashis savi nokkida. Järgmisel jädalavahetusel on plaanis puuahju põletus tööjuures. Olen natuke topse - tasse müünud ka, tuttavatele esialgu - aga ilma reklaami tegemata, nii, et tunne on tugev. Ma arvan, et mul ei saa olema keeruline oma asjadest lahti saamisega. Otsustasin, et mul on viimane aeg hakata endasse uskuma ja tegema seda mille poole kogu elu olen pürginud. See ka inspireerib muidugi, et näen Facebookis tuttavaid keraamikuid/kunstnikke tegusid tegemas...

Muud ei miskit praegu.

Koolivaheaeg terendab ukse ees...

2010-06-01T07:59:00.000-07:00

Suvi on täies hoos. laupäeval korjasin kirsse ja eile õhtul keetsin nad moosiks... pole varem kirsimoosi teinud, tundus päris hapu teine, aga no vähemalt morssi saab sellega teha:)

Mõned purgid maasikamoosi tegin ka eelmisel nädalal - paar satsi tavalist ja ühe satsi apelsinimündiga ja ühe satsi ingveri ja apelsinikoorega... tervet talve nende mõne purgiga vast läbi ei saa, aga poemoosid mulle siin üldse ei meeldi - kõik tehtud maisisiirupiga ja osadele on lisatud toiduvärvi... ja sellistesse poodidesse kus midagi paremat müüakse me eriti tihti ei satu.

Zukini õitseb!

Selline liilia aias nupud lahti :)

Ja lapsed...

mõlemad ei jõua vaheaega ära oodata. 11 juuni algab vabadus. Liisul on 9'dal algkooli lõpetamistseremoonia ka. Eile tuli neil tuju nägusid mäkerdada ja ma siis lasin... las müttavad.

Andreas arvas, et oleks väga lahe panna Liisu kleit selga ja rinnapartiid ka natuke kohendada...

Liisu tegi omale mingi zombie makeupi.

Bassein tehti nädalavahetusel lahti ja käisime korra ujumas... eile oli riigipüha ja saime nii pikema nädalavahetuse. Nüüd tagasi tööl - ja kuna eile öösel tuli vihma nagu oavarrest - on meie naaberoffice'is praegu paras bassein. Uus leke. Tore on. Igatsen koju.

Uut ja vana

2010-05-18T06:17:00.000-07:00

Kardulad on rinnuni:) Peedid porgandid on veel tillukesed, aga juba annab neid nokkida:)

(see on nüüd Heidyle vastukaluks:)

Saku Tumedat saab nüüd osta Raleighs, Caspian Food Mart on selline pood kus müüakse soolaheeringat, kohukesi, musta leiba ja õlut Baltikumist.

Peeter ja Haarem:) Mune tuleb nii, et ei jõua süüa.

Kitseke, kellele lapsed koolist tööjuurde kõndides aegajalt leiba viivad.

Liisu jooksuklubi käis Asheboros jooksuvõistlusel paar nädalat tagasi.

me magasime stardipaugu maha... aga lapsed jooksid ikka.

OK. Meil on praegu koosolek:)

Palavus tahab ää tappa...

2010-05-05T13:48:00.000-07:00

Kevad jäigi meil sel aastal vahele... viimastel päevadel on jälle olnud kraadid laes. Täna kuumenesin aias töötades igatahes üle ja viis juhtme nii kokku... lisaks veel lihamüügi ja aedviljamüükide inventuur ja rahade kogumine ja CSA jaoks korjamine ja pakendamine - ma olen praegu läbi nagu läti raha... aga pean veel tund aega siin istuma ja klienti ootama.

pildikesi viimasest saiast...

ja rukkileivast... ma pean ütlema et ei ole harjunud enam haput musta leiba suurtes kogustes sööma... rukkileiva saatuseks saab tavaliselt küüslauguleivakesteks saamine.

Seda pilti tahtsin postitada märtsis... kuidas kõiksugu põõsad ilusasti kollaste õitega kaetud olid... aga aega põld, ja internett kodus jupsis.

Viimane pilt mis kardulatest tehud sai - eelmisel nädalal. Nüüd nad jälle suuremad ja hakkavad õitsema... paaris kohas tehakse juba heina. Ma pole ikka veel selle tempoga harjunud.

vot siis nii on lood. pea praegu liiga paks, et midagi asisemat siia kirjutada. Eile öösel jälle mõteid mõlgutades, selle asemel et magada, tuli pähe, et lapsi pole juba ammu pildistanud... et peaks, sest nad kasvavad ju nii ruttu suureks...

Nädalavahetus

2010-03-08T05:35:00.000-08:00

Avasin blogi. Sealt vaatas vastu hoiatus, et ma pean siit kusagile ära kolima... ma nüüd ei tea kas putka pannakse siin täiesti kinni, või mis toimub... esimese maini on aega - ehk selleks ajaks saan asjale pihta.

Kõigepealt - Ilusat rahvusvahelist Naistepäeva kõigile naistele! Siin maal ei teata sellest eriti midagi:) Ja ma eriti lilli ja torti ei oota ka. Eelistan kord aastas kohustuse korras toodud lilledele igapäevast hoolimist ja lähedust - ja seda juba jagub:)

OK. Lumi tuli ja läks. Sellele järgnes mõnus soojalaine. Vaatasin praegu nädalaprognoosi - ja öökülmasid sel nädalal ei tule ja päevased temperatuurid on 20 ringis celsiuse järgi. See tähendab tihedat aias rabelemist... milleni kohe ka jõuan.

Enne eputan järjekorde salliga - mulle see muster hirmsasti meeldib! - seekord kasutasin jälle

omakedratud lõnga. Vaja ju ikka katsetada kuidas lõng kududa annab, enne kui julgen teistele anda, või müüa.

Sall tuli päris mõnus, kuigi lõng oli kohati liiga "keeruline". Kinkisin selle sõbranna Annale, kellel oli just sünnipäev - talle see värv hästi sobis.

Eelmisel nädalal oli lastel koolis raamatutegelaste paraad - igaüks, kaasaarvatud õpetajad, riietusid nagu lemmikraamatu tegelased ja marssisid Stari peatänavat mööda üks tunnike:)

Liisu oli Pipi Pikksukk ja Andreas oli Buzz raamatust "Fly guy" ehk "kärbsepoiss"

Pühapäeval oli superilus ilm ja me tähistasime seda aiale aia ümber panemisega.

Ma ei tea kas te mäletate seda ülesküntud uudismaad mis seal enne valitses? Kuna eelmisel kevadel tegid metsjänkud mul seal puhta töö - kõik oataimed näriti maani maha jne. ja kanad sõid iga viimase kui rohelise lible sügisel, siis otsustasime panna aiale aia ümber.

Ma korrastasin peenraid sel aja kui Adam poste maasse tagus ja võrku ümber keris.

väravad on veel vaja konstrueerida. Paar tundi higistamist - ja aed näeb täitsa korralik välja. Mul on juba natuke peete, rediseid, herneid ja sibulaid kodus maha tehtud. Tööjuures kasvuhoones on kapsalised (brokkolid ja hiinakapsad jne) ja ühtteist veel alustatud...

Lapsed olid ka tublid - riisusid päris mitu tundi ja tassisid puulehed aiamaale, peenardevahele.

Lõunaks kraapisime külmkapist kõik toidujäägid lagedale ja tegime metsas pikniku:)

Pärast töötasime paar tundi töökojas, ja ma treisin esimest korda üle mitme kuu... nii, et nädalavahetused lähevad ruttu ja töiselt.

Nüüd võtan oma seemnekoti ) see on sama suur kui üks korralik turukott ja punnis seemnetest - ja lähen kasvuhoonesse. Seal on arvatavasti juba ligi 30 kraadi sooja:)

Juhtumisi...

2010-02-23T14:07:00.000-08:00

Tänase päeva seisuga on mul juhe ametlikult koos. Loodetavasti homseks on see probleem lahendatud, aga hetkel on kerge lühis.

Mu töö… ütleme siis nii, et kapsa kasvatamisest on asi maa ja ilma taha arenenud. See muudkui morfeerub ja eskaleerub… varsti hakkame pidama plaani et teha marketingi kampaaniat (vabandan siinkohal, mul puudub vastav puhas eestikeene sõnavara) et suurendada klientuuri… Vähe sellest, et pidevalt vaja uuendada blogi, figureerida FaceBookis ja nüüd vist ka Twitteris.

Antud hetkel ületab kohalik mahetoidu tootmine nõudluse. Sel nädalal ühines meiega uus loomaliha ja mune müüv farm, eelmisel kuul sea-, kana-, kalkuniliha ja mune müüv farm. Aga mu lihahimuliste klientide nimekiri nii kiiresti ei kasva. Lisaks - mahetoidu hinnavahe tavatoidu kõrval; inimeste teadmatus maheliha kasulikkusest nii tervisele kui majandusele kui loodushoiule (ja siin maal tihti ka oskamatus süüa teha) ja - ei lähe see klientuuri kasvatamine (nii suurendamine kui harimine) nii kiiresti kui oleks vaja.

Laupäeval on Shiitake seente kasvatamise töötuba. 34 inimest on ennast kirja pannud... (kergendus-ohe... alguses ikka oli tegemist, et info leviks) vähemalt investeeritud raha saame ehk tagasi.

Mu töö on muutumas üha rohkem administratiivseks... Mulle ei meeldi see eriti. 15 emaili tööteemadel päeva jooksul saata pole enam midagi erilist.

Nii, et ma vabandan kõigi ees, kellega pole suutnud viimaste nädalate jooksul suhelda. Mõni päev lihtsalt ei suuda.

Juhtub siiski, et teeme töökõrvaseid asju ka. Vahepeal valmisid sellised kaardid.

oops. see läks nüüd miskipärast tagurpidi ja ma ei oska ringi keerata...

Adami sokerdused...

Ja minu sokijumbud tulid seekord sellised:

Lisaks sokkidega mässamisele on olnud ikka aega süüa teha:)

Meisterkokk siin:

Tegi meile searibidest hõrgutise. Poest selliseid ribisid ei saa. Tuleb mulle e-mail saata kui tahate ka:)

Ja Hitomi tõi meile sünnipäevaks Sushi riisi, mis oli juba pikemat aega otsas, ja ma tegin krabipulga ja "Spam'i" (teatud sorti lihakonserv) sushit. Ilus ja njämma.

Teinekord jälle.

Nädalavahetuseks lubatakse kevadet.

2010-02-19T12:08:00.000-08:00

Siin, Põhja Carolinas ei olda harjunud sellega, et talved on külmad! Tavaliselt hüplevad temperatuurid seinast seina. Sel aastal on olnud üsna ühtlaselt külm. Ja lausa kolm korda lund.

Nädalavahetuseks aga lubatakse 18 kraadi ringis sooja celsiuse järgi - ja me Adamiga kavatseme oma vinduva ühishaiguse päikese ja puhkamisega koos läbi põdeda. Et järgmisel nädalal jälle rivis olla.

Eelmisel pühapäeval mööbldasime garaashis - ja punusime töökojapesa.

Kuigi seal on ka üsna külm ja ma pean elektriradikal laskma täies võimsuses tagumiku peale puhuda - olen sel nädalal iga päev savi nokkinud.

Nüüd kus Heidy on oma salli kätte saanud, võin siia ka pildikese sellest üles riputada.

Lapsed läksid täna Tripiga. Loodan, et neil on lõbus.

Olen võlgu...

2010-01-07T10:27:00.000-08:00

Rääkisin just emaga telefonitsi ja soigusime mõlemad teemal: "Kuhu see aeg läheb?!"

Kassisaba alla?...

Olin kaks nädalat "töövaba" st. lastega kodus nende talvisel vaheajal, ja ütlen ausalt, et ei vaadanud eriti arvuti poolegi. E-maile vist saatsin, aga blogid jätsin täielikult unarusse. See-eest aga ketrasin uue posu lõnga - harjutasin kahekordse lõnga tegemist - ja hakkab juba välja tulema:) Adam tellis mulle jõuluks vokile ühe pooli lisaks ja ilusat vaarikakarva ja lavendlilillat villa, ja kui ma tunnen et olen selleks valmis, siis läheb selle ketramiseks...

Allpool on Adam oma pere ja muude loomadega. Ta on vahepeal hoolega sokiloomi meisterdanud ja osad neist juba ära kinkinud.

Sel aastal olid meil nn. "taaskasutusjõulud". Lapsed said omale "uue" lauaarvuti, Steveo'lt kes töötab Märja Koera Klaasis ja seda enam ei vajanud. See tähendab, et Liisul on lihtsam teha koduseid töid - ja mina ei pea muretsema oma arvuti kulumise pärast. Ja Andreas muidugi tahab kogu aeg mänge mängida. Mõlemal on nüüd ka oma e-maili aadress...

Lisaks arvutile said nad ka meie sõbra Phillipi käest X-box videomängu. Oh. ma ei oska siinkohal kohe midagi muud öelda, kui et Adam ja Phillip on juba 2 aastat üritanud mulle auku pähe rääkida sel teemal. Et ma ei saa ikka lõpmatuseni oma lapsi 20's sajandis kinni hoida. Meie lapsed on ju need imelikud niikuinii, kes söövad juurvilju ja koduküpsetatud sepikut, ja kannavad kodukootud salle... ja ei vaata telekat. Ja kuulavad imelikku muusikat (punki ja metalit ja muud intellientset) ja EI MäNGI VIDEOMäNGE! No see viimane on nüüd siis nimekirjast maas. Esimesel päeval Andreas muangis 9 tundi jutti, ei küsinud isegi lõunaks midagi süüa. Ma kohe meelega lasin tal seda teha, et näha kaua ta vastu peab... oleks pidanud kauemgi, aga õhtusöögi ajaks ei pidanud mina enam vastu. Nüüd kus on kooliaeg - on neil luba mängida tund aega päevas, juhul kui käitumine on tip-top ja koolitööd aegsasti tehtud.

Sel aastal kulutasid lapsed ka esimest korda oma kogutud taskuraha üksteise peale. Ja Andreas ostis isegi mulle oma raha eest kingituse - uue vispli:) - sest me teeme tavaliselt koos pannkoogitainast.

Nii, et masu ajal saab ka jõule pidada - kui oskad vanu asju suunata sinna kus neid vaja võib minna:) Või teed oma käega midagi.

Enne jõule sain lõpuks ka kampsuni valmis - aasta võttis aga asja sai. Natsa lühike... aga soe.

Ja lõpuks - saage tuttavaks Peetriga! Ta on üks ütlemata tore kukk. Väga valvas ja hoolitseb oma tüdrukute eest hästi.

Ma pean siinkohal rääkima kõige hiljutisemat kanalugu... Pärast jõule, kui Adami vanemad siin olid läks meie Midnight kaotsi. See siniste munade muneja... Ma käisin majaümbruses ringi ja otsisin teda, aga ei midagi. Kaugemale ka ei osanud otsima minna. Kolm päeva hiljem tuli Carolyn -meie majahaldaja ja ütles:"Meie aias on 6 kana. Ma mõtlesin, et üks neist söödi ära..."

Ja oligi - Midnight kakerdas nagu purjus nende aiamaal ja kraapis elueest lehtede alt midagi süüa otsida. Kutsusin teda nimepidi - ja see vallandas pidurdamatu kaagutamise - ta hakkas minu poole tulema... ilmselt tundis mu ära ja seostas mind toiduga... kui ma talle lähenesin tegi ta kõigile emadele äratuntavat "ära tule mulle lähemale ma kaitsen oma pesa" tantsu. Kuidagi sain ta kätte ja viisin koduaresti.

Ma olin juba pikemat aega kahtlustanud, et ta kusagil mujal munemas käib, sest siniseid mune pole meil juba mitu kuud vist olnud õnne süüa... aga no ma ei osanud ka kusagil mujal kui koduümbruses otsimas käia.

Sama päeva õhtul (vahepeal oli vaja Uue Aasta möllu väsimust välja magada) läksin uuesti naabrite juurde palvega nende majaümbrus läbi otsida. Läksime siis kõik - Carolyn, Fred ja mina taskulampidega retkele... ja ennäe imet - nende kuuriall valendas meile vastu tohutu pesalahmakas. Lugesin 27 muna. Kolm neist läksid kohe kompostihunnikusse... ja paar olid pruunid. Nii kahju, et fotikat kaasas ei olnud - see oli ikka kummastav vaatepilt...

Hiljem helistasin "oma farmerile" Diannale, kellel on vist üle paarisaja vabapidamisega kana ja kurtsin mis oli juhtunud - "Midnight pööras ära ja hakkas keset talve hauduma! MIKS?" ja Dianna arvas, et viga oli selles, et me eriti külmadel öödel panime kanakuudis lambi põlema, lootuses, et see natuke lisasoojust genereerib. Liigne valgus aga ilmselt ajas Midnightil kupli all midagi sassi - ta arvas vist et kevad on käes - ja nii ta siis otsustas hauduma hakata mune, mide keegi peast ära polnud korjanud...

Praeguseks on kõik kanad koduarestis - väljaarvatud "kull" Speku (Speku, Iseseisev Kana - "Speku, the Independent Chicken"), kes Peetriga koos aegajalt üle aia naabrite juures hüppes käib. Peeter sagib siis päev otsa kahe heinakuhja vahet käia. Kord aias paksukestel silma peal hoides - kord Speku juures...

oeh. panen nüüd putka kinni ja lähen lastele järgi.

ongi töö tehtud:)

vabandan kirjavigade pärast -ei jõua kontrollida.

Vot mis mu koopamees praegu just metsast tõi!

2009-12-03T08:52:00.000-08:00

Hambutu

2009-11-24T06:25:00.000-08:00

Ei saa jätta uhkustamata

2009-11-23T06:06:00.000-08:00

Midnight munes eelmisel nädalal SELLISE muna! Täitsa lõpp.

Võrdluseks üks enamvähem tavalise suurusega muna kõrvale...

Adam tegi sellest juba omletti:)

Lõngapede tegutseb.

2009-11-17T05:36:00.000-08:00

Viimase aja suurim saavutus... ? hmm. Tõesti?

Oleneb vist mis mõõdupuuga saavutusi mõõta.

Ketrasin siis sihukese lõnga, villast, mis Mrs. Claudia mulle ühelt festivalilt hiljuti tõi. Õudsalt njämma oli seda kedrata.

Mul hakkab see paremini välja ka tulema juba. Võttis vist ca 2-3 tundi, aga milline vaimne teraapia! Pöial küll valutas natsa pärast.
See susapusa on kogumik lõngadest mis suvest saadik kedratud. See kõige pealmine valge on puuvillalõng. Kohalik Põhja Carolina puuvill...

Mis neist lõngadest nüüd teha? Väikese lõngavabriku võiks teha:)

Kanavarbad külmetavad

2009-11-12T05:29:00.000-08:00

Siin on siis osa meie neiukestest. Tegelikult vist peab neid juba naisteks nimetama, sest viimasel ajal on tavaline, et munakastist saab 4 muna päevas:)

Adam on olnud nädal aega haige. Ma hakkan vaikselt kahtlustama seda kurikuulsat seagrippi...

palaviku lõi tal alles eile üles. Ise ka ei tunne end just kõige paremini praegu, aga võtan vitamiine ja joon teed, ja ehk läheb must mööda...

Lapsed on praegu enamvähem terved ja tublid. Andreas küll köhib ja on natuke tatine, aga käitub normaalselt ja palavikku pole.

Tööjuures on mul praegu periood kus tuleb hakata tegema ettevalmistusi järgmiseks aastaks.

Ma pean organiseerima kangastelgedel kudumise töötoa - teljed on meil olemas ja nagu ma aru saan, see mees kes need meie organisatsioonile andis on juba vana ja tahab oma teadmisi edasi anda...

siis annetati STARworksile veel teleskoop - ja peame välja mõtlema mingi programmi, et kohalikud lapsed saaksid käia siin tähti uurimas.

No ja muid raudu on ka tules.

Presidendipreili

2009-11-05T16:53:00.000-08:00

Meie peres on nüüd siis esimene president... Star'i Algkoolis kuulutati eile valimistulemused välja, ja meie laps on nüüd õpilasvalitsuse president. Ma nüüd põnevusega ootan mis sealt edasi tulema hakkab. Liisu valimisplatvormiks oli: "Valige mind ja meie kool võib muutuda paremaks!" Ta pakkus välja, et korraldab koolis talentide show...

Minu arust on väga tore see, et lastele õpetatakse juba enne esimesse klassi jõudmist seda kuidas olla produktiivne kodanik. Valijateks olid ju lapsed - 5 kuni 11 aastased. Valimised toimusid samal päeval, kui kohaliku omavalitsuse valimisedki. Lapsed läbisid kogu protsessi - kõned, lendlehtede levitamine, posterite tegemine jne... Mul on mõnikord kahju, et meie generatsioonist selline asi täielikult mööda läks. Ma pole siiamaani kunagi valinud. Nooremana vihkasin poliitikat, nüüd - eesti poliitikast ei tea enam midagi, ja siin ei saa valida, kuna pole kodanik. Aga laste üle on hea meel. Isegi kui neist ei tule mingeid Einsteine, siis peaksid nad siin maailmas omapäi vähemalt hakkama saama...

November käes

2009-11-02T10:27:00.001-08:00

Ongi November käes. Oktoober lendas mööda üsna märkamatult tööl ületunde tehes.

Eelmisel nädalal kulmineerus see rabelemine Igaastase Kokkusaamisega, mis oli järjekordne hitt.

Seekord meelitasime kohale 200 inimese ringis. Minu vedada oli sel aastal põhiliselt toiduvanker - st. organiseerisin meie maja haldjaneide - kes mida ja kui palju süüa teeb jne. Üritasime enamuse toidukraamist ajada kokku kohalike farmerite käest. Toiduhaldjad olid tublid ja vedasid üritusele korraliku koguse head ja paremat:) Pidu läks hästi. Vastukajad on olnud väga positiivsed... ja praeguseks oleme enamvähem välja puhanud. Reedel, pärast pidu, oli küll tunne nagu oleks päev enne rongi alla jäänud.

Lapsed on hambaarstil käigud peaaegu läbinud - Liisu veel vist üks kord käia. Andreasel hakkab kohe kohe üks ülemine esihammas ära tulema, ja Liisul tõmmati üks tagumistest piimakatest välja. Liisul on praegu koolis ka õpilasvalitsuse valimised käimas - ta kandideeris presidendiks ja sel nädalal on neil valimised. Eelmisel kolmapäeval käisin koolis kandidaatide kõnesid kuulamas, ja Liisu esines väga ilusti, rääkis selgelt ega rutanud liiga ja tundus, et oli üks vähestest kellel ema-isa ei olnud kõnesid valmis kirjutanud. Eks siis näe kuidas tal läheb.

Kui teda valitakse, tähendab see veelgi varasemaid hommikusi ärkamisi kui neil on koosolekud...

Laupäeval oli ju Halloween... naaberkülas Ether'is (eeter!) on vana veski kus tehaks igal aastal kummitustemaja. Ma saan aru, et see on üks siinse piirkonna tuntumaid atraktsioone:) No, me siis läksime ka, kuna Liisul oli vabapääse ja ta sõbranna kellel oli samal päeval sünnipäevapidu läks oma perega sinna pärast sünnipäeva... No oli elamus. Kõigepealt ootasime oma tund aega sabas... mingi pisike poiss õudsa maski ja plastmassist noaga käis rahvast hirmutamas (ilmselt kellegi poeg, kes sel õhtul kummitus oli)... mingil hetkel toodi kohale kiirabi, kuna üks väike tüdruk viskas vilkuvatest tuledest sussid püsti (ma ei tea kuidas poliitiliselt korrektne on öelda tänapäeval? - langetõve hoog tuli peale?)

Meie lapsed olid rahulikud kogu selle ootamise aja... maksime sissepääsu eest hingehinda... ja siis läks asi täiesti käest ära. Nii Andreas kui Liisu ehmatasid nii ära... klammerdusid meie külge, ulgusid nutta ja olid ilmselgelt täiesit hirmul. Ma pean ütema, et see atraktsioon oli täiesti tasemel - ma ootasin midagi hoopis magedamat - aga asi oli väga hästi üles ehitatud. Iga nurga tagant hüppas välja mingi elukas kes sind jälitas, rääkivad "surnud" kirstudes, tehisudu, plahvatused ja mis kõik veel. Kahjuks ma ei suutnud eriti kõike jälgida, sest pidin Liisut rahustama. Adam pidi Andreast täiesti väevõimuga trepist üles vedama, sest üleval ootas järjekordne maskis koll - kes mulle galantselt õlale koputas ja küsis: "Kas te soovite oma lapsed siit välja saada?" - mida me ka tegime... võibolla pool kannatuste teest saimegi läbitud.

Adam ütles, et see oli kõige kiirem 25 taala mis ta kunagi kulutanud on. Ja me ei tea kas proovime seda järgmisel aastal korrata.

Ma ei ole vist siin veel maininud, et kaks meie kanadest hakkasid munema:) juhhaidii! Cinnamon -"Kaneel" ja Kuldkiharake, ehk Goldylocks. Või oli see Ursula... ma ei tee neil kahel veel eriti vahet. Pühapäeval tegin kodumunadega pannkooke:) njämma! Soovitan soojalt kõigile kodust kanapidamist! Eks nad muidugi teevad omajagu pahandust - peedilehed aias on kõik ära söödud, aga ma ei pane pahaks - eks me siis hiljem sööme need vitamiinid kõik munadega omale sisse:) Ja puuke pole ammu enam näinud.

Aja kulgu ei peata miski

2009-10-16T05:45:00.000-07:00

ohjahh. Maarja aeg siin imehuvitavas Stari linnakeses hakkab otsa saama. Ausalt, ma ei saa aru kuhu see kolm kuud on kadunud... ja ikka on tunne, et nii palju asju jäi nägemata - tegemata, aga mida sa teed... võibolla järgmine kord saame käia ka korralikult ookeani ääres - mitte ainult varbaid kastmas.

Viimase nädalavahetuse käisime hoopis mägedes. Penlandis, kus on õudsalt lahe käsitöökool, Cilo's kuhu on kogunenud ökomõtlemisega inimesed (hipid -hahaa) ja Spruce Pine linnakeses, kus oli keraamika näitus-müük. Käisime ka töökodades kolamas. Penlandi ümbrus on mõneti nagu Seagrove - palju keraamikuid ja tundus, et veelrohkem klaasikunstnikke - aga nad on natuke hajusamalt paigutunud. Seagrovei's on iga teine majapidamine keraamikute käes.

Siin on Cilo Inn kus me reede öösel ööbisime. Õudsalt lahe sopiline majake. Omanikud elasid ise ka samas.

Siin joovad Maarja ja Adam hommikukohvi,

pärast mida me kõik kitse lüpsta saime:) Läksime kohalikku tallu seepi ostma, ja tuli välja, et neil oli lahtiste uste päev ja külalistele anti kitselüpsi luba. Eks me proovisime kõik kätt, aga Adam oli nagu sündinud lüpsjaks:) Teeme temast siin vaikselt väiketaluniku...

Mäed olid muidugi tohutult ilusad ja me sattusime sinna aasta kõige paremal nädalavahetusel.

Krõbedalt külmaks polnud jõudnud veel minna, aga nende kahe,5 päevaga mis me seal ringi kablutasime muutsid kõik puud värvi vaevalt kollasest ereoranshideks ja punasteks ja täidlaselt kollasteks.

Katsun lähiajal WhatNot blogisse natuke kunstipilte ka üles panna...

Nüüd nädalavahetusel siis katsume Maarjale mingi jope/jaki leida, sest kuigi siin on ka juba meie meelest külmaks läinud (eile lülitasime esimest korda elektrisoojenduse sisse - ja ehmatasime end suitsuandurite kriiskamisest poolsurneks) siis mul on mingi udune mälestus sellest, et Eestis/Soomes on Oktoobris ikka juba jubekülm...

OK. Läheme nüüd aeda lehtpeeti ja viimaseid rohelisi paprikaid korjama.

Katsun lähiajal ka meie uuest kodukollist rääkida - võtsime oma kanadele kuke nimelt...

Värsked uudised?

2009-09-17T08:08:00.000-07:00

Üks Maarja sokk hakkab valmis saama:

Kanadele oleme andnud vabakava õhtuti - nad on õue korralikult üle käinud ja putukatest peaaegu puhtaks nokkinud. Siin on Ginger (ehk Ingver) siblimas aiamaal - ta kipub teiste kanade käest tihti vastu pead saama - ja aegajalt me üritame teda natuke poputada.

Aiamaa pärast seda kui Maarja sealt kõik umbrohud ja tomatitaimed üles tõmbas... nüüd oleme juba salatit, porgandit, peeti jne sinna ka kasvama pannud.

Nädalavahetusel jälle jookseme ringi. Kõigest sellest järgmine kord.

Jälle trallid...

2009-09-14T11:26:00.000-07:00

Kõigest mõned pildid Paper Hand Puppet Intervention'i viimasest etendusest.

Maarja on sellest oma blogis super ilusasti kirjutanud... sellepärast ongi tema kirjanik ja mitte mina. ma osakn ainult üoelda et oli super super super hea ja emotsionaalne ja meile kõigile ilmselt üks parimaid kogemusi sel asstal:)

Nädalavahetuse trallide kokkuvõte enne järgmist

2009-09-10T09:29:00.000-07:00

Tänu Maarjale on meie pere kultuuriprogramm olnud suhteliselt tihe võrreldes tavalisega. Ei ole ju viisakas inimest endaga teisele poole maakera tassida ainult selleks, et teda majapidamisabina toidu eest tööle rakendada.

Kuna esmaspäeval oli "labor day" ehk "töörahva püha" nagu ma seda tõlkida armastan, oli meil pikk nädalavahetus. Minu jaoks veel eriti pikk kuna Adam oli juba neljapäevast saati Alabamas.

Niisiis, leidis Laupäev meid Loomaaiast...

...kus oli ka üht ahvikest puuris näha.
Kuna Põhja Ameerika poolne parkimisplats oli puupüsti täis (ilmselt oli nii mõnelgi teisel inimesel idee tulnud seda nädalavahetust vangistuses olevaid loomi meeldivalt jalutades jälgida) siis sisenesime loomaaeda Aafrika poolsest väravast.
Loomaaiad kui sellised tekitavad minus teatud õudu. Mitte ainult sellepärast, et tunnen inimesena teatud kollektiivset süüd vangistuses olevate loomade ees ja mul on kuidagi kahju sellest, et tänapäeva inimese jaoks on lõvid, tiigrid, elevandid, jne, lihtsalt üks erilisi emotsioone mittetekitav ajaviitevorme... Me saame neid elukaid kivinäoga ohutult käepuudutuse kauguselt vahtida, aga see ei tekita nagu mingeid primaarseid emotsioone - nagu näiteks kusagil aafrika savannis lõviga silmitsi seistes (ja oma surelikkust tunnetades).
Teisest küljest, NC loomaaed on üks parimaid mida ma oma elus kogeda olen saanud. 5 miili kõndimist tagab loomadele küllaltki suured territooriumid. Elevandid näiteks elavad ühes "aias" ninasarvikute ja jaanalindudega. Kaelkirjakud jagavad oma territooriumi sebradega jne.
Tunduvalt raskem on loomaaeda minnes kohneda selle niinimetatud "issanda loomaaiaga"... kahejalgsetega kes võtavad omale õiguse kasutada väljendeid "käitub nagu ahv"... ??? Kust kohast selline väljend üldse tulnud on, ma ei mõista, sest ahvid käituvad minu arvates tunduvalt väärikamalt ja mõistlikumalt kui enamus inimeseloomi... ühesõnaga ma jätan selle teema praegu sinnapaika. Saate aru küll. Oli loomaaed.
OK. Pühapäeval käisime Davidi juurest läbi. Nad olid just lõpetanud põletuse - kell 7 hommikul - ja me haarasime kaasa unise Timi, kes tahtis meiega koos kohalike vaatamisväärsustega tutvuma minna. Mulle hakkab veinimäel ja Morrow mäel käimine varsti juba rutiiniks kujunema:) umbes nagu Eestis käies - ma saan aru, et külastan erinevaid Eestimaa kohti tihemini kui keskmine Eestlane...

niisiis käisime Stony Mnt veiniistanduses mõnusaid veine degusteerimas.
Vaated olid ilusad ja juttu jätkus kauemaks kui see koht ametlikult avatud oli - aga keegi meid välja ei visanud ja nii me siis mõnulesime kergelt leemendavapanevas Põhja Carolina sügispäikeses... ema ka helistas ja me saime jälle kiruda seda kuidas talunikelt 7 nahka kooritakse ja kuidas maailmas üldiselt, aga Eestis praegu eriti, väikesele inimesele raske saapaga kõri peale astutakse.
Tim, meie hea sõber, poliitiline aktivist, fotograaf, keraamik, mõtleja ja mõnus, tegus inimene. Tema blogi leiate SIIT. Tim kirjutab artikleid ka portaalis NEWRALEIGH
Pärast kivimäel keele niisutamist ronisime autoistmetel Morrow mäe tippu kus kinnitasime keha munasalati ja kodusepikuga, ning jalutasime niisama ringi vaateid nautides. Morrow mäel saab telkida, matkata ning suviti on võimalus supelda basseinis, mis oli viimast nädalavahetust lahti, ja kuhu me jõudsime paar minutit pärast putka kinnipanekut... kus aga häda kõige suurem seal abi kõige lähem, nagu vanasõna ütleb, ja kus bassein kinni, sal järv lahti... ja nii me kablutasime mööda mäge ringi kuni jõudsime Tillery järve kallastele. Paadilaenutuse tädi pani mu nina eest luugi kinni, aga kui ma pea luugikõrvalt sisse pistsin, andis lahkelt seletusi selle kohta kuidas Tillery järves ujuda ei tohi ja me peaksime Badin järve avalikku randa minema kui varbaid kasta tahame.

Me ei uskunud oma kõrvu ja otsustasime sobivat ujumiskohta otsima hakata - seda hõlbustas järvekallast järgiv jalutusrada. Sõber Chadile tehtud telefonikõne andis omajagu julgust, kuna ta kohaliku poisina käivat seal kogu aeg ujumas ja polevat oma elusees kuulnud, et järves ujumine illegaalne oleks. "Selleks see järv ju ongi!" väitis ta, reetes valgele mehele omast mõttelaadi...
ja tõesti, justkui selleks see järv loodud oligi. Vesi oli mõnus ja mahe pärast pikka päeva. Lastele õppetunniks seekord - mõnikord on reeglite rikkumine hea:)

Silmailu

2009-09-01T06:08:00.001-07:00

See iludus tuli paar nädalat tagasi nukust välja... ja lendas lõpuks puu otsa.

Tagasi tulevikku

2009-08-20T09:38:00.000-07:00

Kuidagi pole suutnud end kokku võtta ja siia midagi kirjutada. Muidugi - kiirevõitu on ka olnud.

Eelmisel nädala ekslemistest ma ei jaksa enam kirjutada, Maarja blogis on sellest väga humoorikas kokkuvõte. Ütleme siis nii, et hea meel, et elu sees, ja teine kord kui juhtun veel uputusse, ei hakka jonnakalt "iseenesetarkusest" hotelli taga ajama, vaid otsin kõrgemat kohta kuhu auto parkida ja katsun leida kohaliku takso, mis oskab broneeritud öömaja leida.

Elukogemus missugune. WhatNot Pottery blogis on ka sellest juttu, kahjuks küll inglise keeles.

Nüüd on elu enamvähem jälle vanas rööpas. Sõidan praegu Adami sõbra Phillipi autoga, mis on minu jaoks suur nagu laev ja ma ikka veel ei suuda teda korralikult parkida... septembri alguses läheb Adam Alabamasse oma venna exsnaise tütre (jajah.. tänapäeval on need perekonnad ju segased ja laialivalguvad) pulma ja toob oma vanaema auto mulle trööbata. Vanaema on 75 ja otsustas autojuhtimise lõpetada. Mina ja kogu ülejäänud CO pulma ei lähe, sest see oleks ülemõistuse kallis ja ega me seal eriti midagi ei näeks ka, Ameerika on ikka nii suur ja lai, et selleks peab end töölt lahti võtma ja panka röövima, et siin midagi peale oma koduurka näha.

Ma arvan, et viin Maarja ja lapsed sel nädalavahetusel hoopis loomaaeda ja võibolla ka Morrow mäe otsa kolama.

Kanad on kasvanud suureks ja nahhaalseks. Midnight lendas paar päeva tagasi üle aia. Nad on oma aediku totaalselt üles kündnud ja puukidest pole enam haisugi. Peaks vist laskma neid uusi maid avastama... aga ei taha, et see neile harjumuseks saaks. Tiibu ka vist peaks kärpima?

hmm.

Lastel hakkab 25'dal kool. Ma pole vaimselt veel üldse valmis. Jälle kella kuuesed äratused. oeh. Täna õhtul on koolis lahtiste uste päev, kuhu me läheme kindlasti, sest ma ikka veel ei tea kas mu lastel lastakse sel aastal uuesti Star'is koolis käia...

Töökaaslaste korraldatud basseinipidu on ka veel täna õhtul. Sel aastal ei saanudki eriti basseinis käia.

Olgu. kohe näha et pole ammu kirjutanud - verbaalne kõhulahtisus anab tunda.

Kanakuut on püsti - ja kasutuses.

2009-06-22T13:11:00.001-07:00

Meie dinosaurused on juba igavesed jurakad! Siin on nad oma lemmikus tolmuvanni kuurordis.

Speku on ikka väga fotogeeniline lind, ma pean ütlema!
Siin on poolik kanakuut - näitamaks sisustust.
Me kasutasime umbes 90 protsenti kasutatud materjale - puit tuli transiit konteineritest (shipping containers), katusematerjal tuli tööjuurest uue katuse jääkidest jne.

Lapsed panime ka tööle.

Kuidas teile väike rahvuslik detail meeldib? Ja hoburaud uksekohal?

Nüüdseks on kanad oma uue koduga juba harjunud ja hakkavad vähehaaval juba ka õrt kasutama. Aega võttis... aga vist sai asja kah.

Denver Colorado

2009-06-12T12:40:00.000-07:00

Kunagise Tivoli õlletehase sildikesi...

Denverit reklaamitakse kui päikeselinna - 360 päeva aastas pidid olema päikeselised. Meie sattusime nelja vihmase päeva ajal seal olema...
Denverit ümbritsevad majesteetlikud mäed, mida ma ühel päeval ka vaevu läbi pilvede näha sain...
Muidu aga väga sõbralik linn, suhteliselt vaikne ja puhas, öösiti sõitsid ringi lõbusad jalgrattataksod, päeval tehti hobukaariku sõite. Kuulujuttude järgi on Denveris suurepärane kunstimuuseum ja botaanikaaed, kuhu me muidugi ei jõudnud, ses konverents käis varahommikust hilisööni. Küll aga jõudsime USA suurimasse erakätes olevasse raamatupoodi (USA suured raamatupoed kuuluvad kettidesse nagu "Barnes & Noble" ja "Borders") nimega "Tattered Cover"mis oli küll täitsa tore pood.

Konverents oli teemal väikeettevõtlus kohalikul tasandil, mis USA's vähehaaval populaarsust on hakanud koguma suurkorporatsioonidele vastukaaluks. Mul oli kohati küll selline hea tunne seal saalis ja loengutes istuda ja kuulata kuidas Ameeriklased vaikselt mässavad. Sotsialism on vähehaaval populaarsust võitmas. Inimestel on kõrini kehtivast süsteemist ja on neid kes on osanud kehtivas süsteemis leida auke kuhu midaig alternatiivset tekitada. Eriti inspireeriv oli loeng biodiislit tootvast firmast nimega "Biofuel Oasis". Viis naist panid oma pead ja rahakotid kokku ja alustasid biodiisli tootmisega mõned aastad tagasi, väga väikeselt alguses, ja nüüd on nad teistele eeskujuks ja mudeliks. Nii, et tehakse kooperatiive, vahetatakse teenuseid rahas maksmise asemel, igasugu väikeettevõtteid, väikefarme ja muid väiketegelasi tuleb nagu seeni pärast vihma... räägiti isegi sellest kuidas erinevates kohtades on oma rahaga välja tuldud ja dollarit ei kasutatagi... minu aju muidugi kõike seal pakutavat vastu ei võtnud... kui räägiti investeeringutest ja muudest majandusasjadest spetsiifilisemalt siis ma pidin kõvasti pingutama, et järge pidada...

Ma pean nüüd oma aiablogis sellest ka pikemalt kirjutama, ja panen sinna rohkem linke, kui kedagi huvitab. Igatahes mulle tundub, et praegu on üks väga huvitav etapp USA ajaloos. Mul on põnev siin jälgida asjade kulgu - ja kõige progresiivsemas kultuurikihis kaasa lüüa!

Eestil oleks palju õppida USA tehtud vigadest. Olla natuke ettevaatlikum ja alalhoidlikum.

USA mudel ei toimi pikemas persektiivis nagu me nüüd aru saame. See arutu lahmimine on viinud selleni, et näputäis inimesi mängib maailma kõigi ressurssidega (inimesed on ka ressurss) kui marjonettidega ja tavaline inimene jääb nii või teisiti kusagile kodaratevahele...

Tundub, et siin on vähemalt sellest hakatud aru saama ja pinnakihtide all toimub paras käärimine. Ma ootan põnevusega, kas toimub plahvatus, või võtab elukorraldus

lihtsalt vaikselt ja vähehaaval uue suuna. Või siis pannakse kusagilt ülevalt jälle kõigele müts pähe ja läheb vanas rasvas aelemine samas vaimus edasi... Mis teie arvate?

Inglise keeles lugejatele soovitaksin mõnda tõsisemat raamatut - ja tore oleks kui keegi võtaks kätte ja tõlgiks need ka eesti keelde ära kui seda veel tehtud pole, ma arvan, et neist oleks paljudele kasu.

David Korten "Agenda for a New Economy"

Michael Shuman "The Small Mart Revolution"

Michael Pollan "Omnivores Dilemma", "In Defence of Food"

ROHKEM REVOLUTSIOONI!

Kanad Ajudel...

2009-05-07T17:39:00.001-07:00

Sel nädalavahetusel läheme Adamiga Raleighsse kolama ja linnakanu vahtima...

Tour D'Coop on selline ühepäevane festival, kus NC pealinnas kanu kasvatavad inimesed avavad päevaks oma väravad ja lasevad võõrad inimesed oma aedadesse ringi trampima ja kanu hirmutama... Me pole varem käinud, aga kuulujutud käivad, et see on väga lahe üritus - ja meil on vaja ideid oma kanakuudi tegemiseks. Materjale oleme juba kogunud... ja sellest hiljem.

Tibid õues

2009-05-01T12:22:00.000-07:00

Tibinad muudkui kasvavad! Ma lasen neil nüüd mõnikord õues ka mürgeldada natuke. Nad on end juba heast küljest näidanud ka puukide söömisel. Ja puukidest meil juba puudust ei ole.

Nädalavahetus

2009-04-22T11:41:00.000-07:00

Nädalavahetus oli tormiline. Reede hommikul sõitsime Greenville'i poole, et jõuda õhtuks näituse avamisele - paljud meie viimastest koolituttavatest lõpetavad sel aastal, Kim, Shand, Emily jne. sõit Greenville'i võtab 3 tundi ja me pidime veel ka postkontorisse jõudma, et anda sisse avaldus laste uute passide jaoks, sest nende vanad passid olid aegunud. Postkontorisse jõudsime viimasel minutil - ootasime ligi 45 minutit järjekorras - ja olime viimased kelle avaldused sel päeval vastu võeti. Napikas.

Allpool pleval pildil olen Amy ja Kim'iga.

Siin on üks kummitusepoiss Seo ja Amy juures kodupeol laupäeval.
Siin on ka teised pidutsejad. Seo, Kim, Amy, Melissa ja Max.
Ja siin... kaksikud... näitavad näpuga mootorratta peale... mis te arvate, kas see mootorratas on veel seal poes? mh? Seo'ga mootorratta poodi minek võib kogu maailma pahupidi pöörata...

sel reedel tormame me Raleighsse, Mogwai kontserdile (ma käisin viimati kontserdil vist Rakveres - Metsatöllu vaatamas). Seo toob mootorratta sinna... ööbime Emily ja Joey juures, ja laupäeval tuleme tagasi - mina autoga, Adam motikaga... Laupäeval läheme ka Davidile appi puuahju laadima... ja pühapäeval on plaan aias uus peenar ehitada...
nii, et jah, ei ole stressi ega midagi. sihuke tamp on praegu taga, et ajud on natsa sassis.....

Tiburalli

2009-04-22T11:28:00.000-07:00

Aeg on meie kanakasvatusest ülevaade anda! Nad kasvavad NIIIIII ruttu! Esmaspäeval jõudsin lastega koju, ja mis me näeme... põrand on kanakakit täis... tuli välja et vanim tibuke, keda me

Speku'ks kutsume (see on hübriidnimi inglisekeelest "speckle" mis tähendab täpilist) oli lennanud kastist välja ja käinud maid avastamas! Vaeseke oli natuke külematanud olemisega, aga kui lambi alla sooja tagasi sai - kosus ruttu. Ma siis ehitasin nende elamise suuremaks - nüüd on neil kaks "tuba" kus ringi sebida... Siin on kõige uuemad tibukesed praeguseks nädalavanused või nii...

See pilt on tehtud eile. Sured tüdrukud juba!
Siin on "Midnight", ehk "Kesköö", unimütsike. Speku ja Kesköö on nagu teismelised praegu - sellised natuke sassis ja rääbakad:)
Nädalavahetusel, kui me Greenville'is käisime, olid tibud farmerite Bill'i ja Dianna juures, kellel on ca 50 pealine kanakari... Nii, et me lapsukesed olid heades kätes:)

Peenramaa

2009-04-08T07:31:00.001-07:00

Pühapäev möödus palava päikese käes higistades ja rahmeldades - tegime tohutust kompostihunnikust kuus peenart. Lillepeenadrele jätkus ka natuke komposti. Ühte peenrasse panin kartulid maha "Vene sõrmik mugulad" (hahaaa, kõlab nagu "mutantdisko" - inglise keeli Russian Fingerling potato). Need on mingid gurmee kartulid... seeme maksis hingehinda - nael oli ligi 14 taala... naelas oli 11 mugulat...

Loodan sellest kogusest järgmiseks aaastaks seemet kasvatada, ehk saab ühe ampsu pannile ka panna. Viimased kaks ööd on olnud öökülma - pärast paarinädalast palavust ja päevitamist on see natuke karm. Aga tundub, et taimed elasid külmanäpistuse üle.

Täna hakkan seenepalke vahatama... sellest ehk teine kord:)

Kuidas kanad kasvavad

2009-04-08T07:28:00.000-07:00

Kanapojad kasvatavad tiibu! Homme toon neile kaks tilluksed Rhode Island Red kanapoega seltsiks. Paari nädala pärast teeme kanakuudi ehitamise talgud ja grillipeo päeva lõpetuseks...

Umbes kuu lõpus saab need tegelased välja lasta...

Sünnipëvalaps

2009-04-08T07:21:00.000-07:00

Eelmisel laupäeval saime lõpuks ometi Andrease sünnipäeva peetud. Poisse tuli kokku viis - ja nad möllasid mõnusasti. Solberdasid tiigivees ja piinasid tibusid...

Andreas sünnipäevaks torti ei tahtnud, nõudis hoopis "Kripy Creme" sõõrikuid... tegelikult ma ei tea kas need ikka on sõõrikud - sellised magusad rasvas praetud taignarõngad...

Pidu oli tore ja stressivaba.

Uued pereliikmed

2009-04-05T12:37:00.000-07:00

Me oleme sellest juba paar aastat rääkinud - et kui tore oleks, kui oleks omal kanad... et saaks ehk mõnest puugist tagaaias lahti - ja mune... nüüd siis astusin ma selle suure sammu ja tõin neljapäeval 2 tibukest koju. Järgmisel neljapäeval toon veel kaks - ja siis millalgi veel 2. Kokku saaks siis 6 kana - kolme erinevat sorti.

Tänaseks on need kaks preilit juba tiivasulgi kasvatanud - ja käituvad täitsa kanade moodi - siblivad ja teevad muid kanatoimetusi. Munadeni muidgi on veel aega...

MIs vahepeal juustega juhtus ja muud...

2009-03-24T06:04:00.000-07:00

See pole küll kõige parem pilt, aga paar nädalat tagasi haaras mind järjekordne juustehullus - need kes mind piisavalt tunnevad, teavad, et aegajalt seda juhtub... nüüdseks on sinised ja punased salgud kõik juba välja kulunud ja alles vaid blond. Keraamikute konverentsil oli kirju pea heaks tutvuste loojaks. Suvi ka tulemas ju - ja lühemate juustega on siin põrgukuumuses kergem olla.

Vahepeal jäi Andreas haigeks. Reedel täpsemalt. Mis tähendas, et ta sünnipäeva pidime ära jätma - ja edasi lükkama. Reedel oli ta meiega tööl kaasas, selline uimane tibu. Kella nelja paiku oksendas, ja Adam viis ta koju... Laupäeval oli poisil juba elu sees muidugi, aga me olime sünnipäevalistele juba helistanud... Pühapäeval pakkisime kogu pundi kell pool viis hommikul autosse ja sõitsime mägedesse.

See mahekasvatajate kool oli OK. Ma õppisin üht teist uut, aga põhiliselt sain aru, et tean juba üsna palju niigi. Pidevalt ju loen raamatutest ja internetist juurde ja võimalikult laiahaardeliselt. Aga õppida on alati võimalik:)

Adam ja lapsed käisid Asheville'is ringi ja veetsid suurema osa ajast mingis muuseumis. Kõigil oli lõbus olnud. Tagasiteel hakkas mul äkki väga paha... väga paha. Koju jõudes tuli kõik söödu välja. Eile olime väikemehega mõlemad kodus. Andreas kerges palavikus ja mina vaakusin elu ja surma vahel... kõhugripis vist... Täna oleme kõik tööl ja koolis tagsi - ega siin pole aega haige olla! Salat kasvab kasvuhoones juba ülepea - pole kuhugi istutada enam! Tellisin koju ka koorma komposti - see tuli eile - nii saame kodus ka mõned peenrad teha ja tööpõldu sõna otseses mõttes laiendada:) 2'sel aprillil lähen toon esimesed tibud - me üritame sel aastal väikese kanakarjaga hakkama saada:)

olgu!

tööle nüüd!

2009-03-19T09:16:00.000-07:00

Paar nädalat tagasi käisime Stari algkoolis Liisu klassile raamatuid lugemas ja raamatute illustreerimisest rääkimas:) pärast mängisime õues palli.

KUHU SEE AEG KüLL KAOB!!!???

2009-03-19T08:58:00.001-07:00

Jeekim, ma saan aru, et juba peaaegu terve kuu on mööda lipsanud mu viimasest blogimisest.

Väga lahja. Blogimismaailmas on see blogi surm, kui iga paari päeva tagant ei lisa siia midagi.

Aga no - ega ma ju ei tee ka midagi muud, onju:)

Praegu tulin just kasvuhoonest, sõin lõunat ja vastasin e-mailidele. Nüüd näpistan tööajast paar minutit, et siia paar pilti lisada...

Nädalavahetusel oli Keraamikute Konverents. Tore oli muidugi, palju vanu tuttavaid ja ka uusi seekord... Phil Rogers inglismaalt oli üks tegijatest - ja tema on ju keraamikute maalimas väga kõva tegija! (ta muide tuli esmaspäeval meie savitehase lahtiste uste päevadele ka:) aga üldiselt tundsin end natuke nagu kala kuival... pärast kolmepäevast PIDEVAT potindusejuttu on väga värskendav küünelaused mustad, mullas songerdada - teadmisega, et maailmas on muudki põnevat ja tunduvalt olulisemat, kui ühe keraamiku kunstiline areng. Samas pean mainima, et Adam tuli Pittsburghist, Pennsylvaniast eile tagasi ja tõi oma sõbra Phillipi juurest hunniku riiuleid kaasa, mille me varsti (?) garaashi üles paneme - et siis garaashist töökoja moodi asja teha. Mingi sisemine sund on ikka. Ei saa päris pille nurka visata... kasvõi jonnist, et üle 10 aasta on mingeid oskuseid lihvitud, ja peaks need ikka käiku laskma, ehk hakkab kunagi see savis soperdamine ka midagi sisse tooma.

oh ei tea.

Olen praegu oma tööga väga rahul - ja tunnen, et teen tõeliselt ühiskondlikult kasulikku tööd.

Ma ju ei kasvanud üles kapitalistina:) Eks see annab tunda:)

Pühapäeval lähen Põhja Carolina lääneossa, mägedesse, Asheville'i lähistele mahekasvatajate "kooli" - seal on nädalavahetusse koondatud hulgem workshoppe igasugustel teemadel - tõotab tulla põnev ja informatiivne päev. Adam otsustas täna hommikul et läheme kõik siis. Sel ajal kui mina seal teiste mullas sonkijatega õpin ja muljeid vahetan, läheb tema lastega Asheville'i, linna peale. Eks ta sai vist suurest Pittsburghi linnast linna isu peale... aga eks lastele ole see heaks vahelduseks. Andrease sünnipäeva peame laupäeval - esimene kord kus ta külalisi kutsub... Nii, et praegu ei saa igavuse üle kurta. Pigem tahaks aega maha natuke. Pole jõudnud kodus korralikult koristadagi juba mitu nädalat, olen laiska petnud.

oh. ja ma ei hakka lubama, et siia tihemini midagi postitan...

Viimased sündmused

2009-02-23T08:59:00.000-08:00

Olen nüüd juba 3 päeva haige lapsega kodus. Koolis on igasugu viirused liikvel -

küll kõhugripp küll miski muu. Lyza on olnud palavikus ja köhane -nohune. Loodame

et ta koolist liiga maha ei jää...

Laupäeval (sel ajal kui Liisu oli sõbranna perega kusagil veepargis sulistamas - ja eks see haigus võis ju sealtki kaasa tulla) käisid meil külalised. Tom Gray ja tema poeg Slate.

Adami ema oli meile sünnipäevaks Memphisest, Rendezvous restoranist neli pakki ribisid saatnud. Kujutage ette jah, mis asju siin kõike ka ei saadeta inimestele... ja kuna Tom ja Slate on ribihullud ja Rendezvous on üle USA kuululs oma ribide poolest (seal ainult grillitud ribisid saabki!) siis me kutsusime nad külla, proovima kas ikka kuulujutud vastavad tõele...

Siin ongi Tom ja Andreas - ribidega kaasa tulnud mütsid peas, õhtusöögi ootel.

Tom on kohalik keraamik - teeb väga ilusat tarbekeraamikat (tõi meile külakostiks ka kausikese) ja tema poeg Slate, keda ta üksi kasvatab, on ratastoolis. See aga ei peata poisi ambitsioone! Ta tahab nimelt loomakasvatajaks saada ja lihakarja pidama hakata!

Ribidest pidi ka ikka pilti tegema. Olid head küll - ja Tom, kes on oma viimase 50 millegagi aasta jooksul hulgem ribisid ära söönud väitis, et need on tõesti maailma parimad. Slate sõi vist om 10 ribi. Peale ribide pakkusime kartuliputru, salatit, koduküpsetatud leiba ja kaerahelbeküpsiseid. Oli väga kodune söömaaeg - ja Tomi seltsis on alati tore aega veeta. Ta on juurikakasvataja ka peale kõige muu ja meil on tihti sel teemal jutuajamisi...

Siin on Andreas ja Weezy pärast ribirallit. Weezy on ka jälle meie hoiul - kuni laupäevani.

Aiauudistest lugege aiablogist... seal on ka nii palju toimumas praegu, et ma ei jõua järge pidada...

Heidy Ameerikas.

2009-02-04T12:56:00.001-08:00

Nagu vist juba kõigile teada, käis Heidy meil hiljuti külas.

Ma kartsin küll, et esimese USA reisina on STAR'i tulemine

pettumuseks... meil siin ju külakoht ja nii... aga igav meil ei

hakanud! Silitasime lõnga, tegime leiba ja kolasime ringi!

Minagi sain esimest korda mõningaid kohalikke vaatamisväärsusi

külastada!

Esimese asjana pidasime maha Liisu 10'da sünnipäeva!

Tüdrukud jäid ööseks ja kihistasid veel kell 23. naerda!

Siin enam ei kihistata vaid lausa lõkerdatakse...

Heidy NC loomaaias...

Siin samuti. Teeme Marilyn Monroed!

Sushit sõime igal võimalusel! Raleighs, Carrboros ja Staris!

Sushiõhtu kodus:)

Heidy õpetas mulle rukkileivategu. Nüüd juuretis

külmkapis vist nutab teda taga... tahab leivaks saada...

ühisajud... kokku kasvanud nagu siami kaksikud.

Käisime Morrow mäel vaateid nautimas!

Mäkkesõit oli nagu "ameerika mägedes!"

Pärast Morrow mäge otsustasime järele uurida

kas Põhja Carolinas häid veine ka tehakse... Stony Mountain'il

ehk siis "kivimäel" on veiniistandus. Me olime ka just vaadanud filmi

"Sideways" ja saime nii oma veinimaitsmise oskused kõik letti laduda.

See koht oli üllatavalt lahe. Veinid hääd! Siin osariigis tehtud veinid

on tavaliselt supermagusad, nagu kodused marjaveinid... aga Kivimäe

veinid olid juba päris tasemel. Ma ei suutnud kiusatusele vastu panna

ja ostsin Rieslingi koju kaasa ka. Toetagem kohalikke väikeettevõtjaid!!!

No ja ei saa ju mööda minna Miamist. 32 viimne taks sadas

mulle kaela just seal... Aitäh Heidy, et veensid mind sinna hullutavasse

linna kaasa tulema. Siin on vaade meie hotelliaknast. Hotell oli ka mingi

paras pilvelõhkuja ja palee. Tuleb tuttav ette võibolla vanadest

Ameerika Seebikatest? Nagu Miami Vice?

Siin tahtis üks tohutusuur Miami lind Heidy

salliotsast kinni napsata ja ta oma pessa vedada

nagu Kolmanda Planeedi Saladuses...

mmmh. Liivarand. Palmid. Sinine meri.

Näputäis päevitajaid... Külmetavad Eesti turistid...

tegelikult oli Miami jaoks suhteliselt külm päev.

Ainult +15˚C ringis...

Kas ma juba mainisin palme???

Ja pilvelõhkujaid???

Pikad juhtmed.

2009-02-04T12:29:00.000-08:00

Need pildid jõuavad siia küll kahenädalase hilinemisega.

Siin on Heidy all vasakus nurgas Tattoopoe ees Carrboros.

Liisu sooviks oli omale kümnendaks sünnipäevaks augud kõrva teha.

Et Adamil on hea sõber tattoo poe omanik - otsustasime, et kui juba

teha augud, siis ikka õiges kohas. Enamik Liisu sõbrannadest

on oma kõrvalestad auklikuks saanud kusagil ostukeskuses. See pole

üldse nii tasemel!

Kõik läks väga hästi - piaraid ei voolanud, kisa ei kuulnud... vana sõpruse

märgiks tasu ka vastu ei võetud... ainult Heidy taheti pandiks võtta...

Pärast kaaberdasime veel pool linna läbi ja käisime Sushit söömas.

Värsked uudised

2009-01-20T13:12:00.000-08:00

Täna juhtus midagi Põhja Carolina kohta väga ebatavalist -

niimelt sadas täitsa korralik lumevaip maha! Liisu teine

sünnipäevasoov läks täide! Ma kahtlustan, et Heidy tõi lume

endaga kaasa! Ja mina muudkui jahusin, et siin on nii soe nii soe...

Lapsed mängisid täna väljas täitsa vabatahtlikult ja tegid mitu

posu riideid lumes märjaks. Lumememme siiski teha ei saanud

sest lumi kokku ei hakanud.

ma täna rohkem ei blogi, sest ühendus on paha.

Hetked möödunud jõuludest

2009-01-07T06:19:00.001-08:00

Adami venna maadel on selline armas onnike!

Seal võiks kohe elada...

Hetked möödunud jõuludest

2009-01-07T06:02:00.000-08:00

Adami venna juures bambusevõpsikus kolades tabas meid tore üllatus!

Ma avastasin ühed parimad söögiseened "Pleurotus ostreatus" ehk inglise keeli lihtnimega "oyster mushrooms". Austerservik on vist küll midagi muud?

Siin ronib Adam pikima redeli otsas mis ta vennal

kodus leidus ja korjab iludusi mida ma juba ammu olen ihanud proovida!

pärast puhastamist saab Austriseened lihtsalt või ja sibulaga praadida... oi küll olid head!

hetked möödunud jõuludest

2009-01-07T05:38:00.000-08:00

Sel ajal kui naised lasid näppudel kiiresti käia kasutasid mehed võimalust ja lasid silma looja...

Jõulupuu

2008-12-08T07:12:00.001-08:00

Kuna jõulud on jälle ukse ees - üllatus üllatus! - ja me veedame selle aja Alabamas, Adami vanemate juures, siis otsustasime oma jõuludega juba kuu alguses pihta hakata. Muidu ei saakski nagu kodus seda aega nautida. Meie majaomanikest yhe õekese maadel on nooruke männik kasvamas ja puud on väga tihedalt koos, ja me palusime luba sealt mõned noored männid lõigata. Siin on metsalangetajad rõõmsalt koos.

Meie neljaladvaline jõulumänd:)

Adam mõtles välja sellise systeemi, et oksi ilusti koos hoida... Pott on John Jessimani tehtud, ja tuli välja, et laseb vett läbi, nii, et ma pidin plasttopsi selle sisse toppima ja muidugi, siis ei olnud "puu" enam nii stabiilne kui alguses tundus... Systeem balalaika. Väga tõhus!

Köögikata pildikesed

2008-12-08T07:02:00.000-08:00

Kuna kõik mu keraamikutest tuttavad siin muudkui postitavad pilte oma kulinaaria alaste saavutuste kohta, siis mina kui "tõelise toidu aktivist" siin ei saa ka rongist maha jääda.

Köögikata askeldusi

2008-12-07T17:06:00.001-08:00

Tõusime just õhtusöögilauast (tõsi, nõud said ka juba pestud) ja mulle jõudis kohale, et terve tänase päeva olen pühendanud oma pere toitmisele.

Hommikul praadisin hapupiima pannkooke... mis tulid päris normaalsed seekord välja. Ma pole ikka veel hapupiima pannikatele õieti pihta saanud, ega see ka ei aita, et ma ei viitsi midagi mõõta, silma ja tunde järgi panen...

Kella 11 paiku sõitsime kohalikku farmi, kust ma varem veisiliha olen ostnud - ja kelle liha me ka oma STARgardeni kaudu edasi myyme. Täna nimelt oli kanatapupäev ja meid kutsuti "appi" ja õppima. Ma pole varem kunagi kana tapmist ja puhtaks rookimist lähedalt pealt näinud, ega ka ise seda teinud (sulgi vist ikka sai kunagi liivakülas kitkutud... ja sea lihakeha puhastamist muidugi olen piisavalt näinud)

Farmerid on Bill ja Dianna Osmolski (Dianna on saksa päritolu vanaema ja ema kaudu).

Ma kartsin alguses, et see afäär on emotsionaalsem ja verisem ja ropum kuidagi... aga oli väga rahulik ja lihtne ja loomulik. Lapsed vaatasid pealt ja kumbki ei teinud eriti teist nägugi. Andreas oli eriti huvitatud organitest ja tahtis kana ajusid näha - soov mida me siiski ei rahuldanud seekord. Tapsime kaks kukke, kes on juba pikemat aega Dianna kanu terroriseerinud ja kaks broilerit. Bill näitas yhe kuke peal puhastamist ette - me võtsime naha maha - (nii läks palju ladusamald, sulgimine oleks võtnud tunduvalt kauem) ja Adam puhastas kaks - ja mina yhe linnu.

Dianna aiast korjasin natuke rohelist kraami (kale ja collards - ma ei tea mis nende eestikeelsed vasted võivad kyll olla) ja tosina mune saime ka. Täiesti muidu... nyyd on meil 4 lindu sügavkülmas - ja ainult nylgimise-puhastamise hinnaga...

Pakkusime end edaspidi ka talutöödele appi. ja Dianna pakkus end lapsehoidjaks - ja ma arvan, et kasutan seda pakkumist kunagi kidlasti - Andreasele meeldib seal käia ja mune korjata ja muidu on neil tegemist seal igasugust.

Pilte ma sellest operatsioonist teha ei tahtnud. Tundus kuidagi kohatu jäädvustada nende ilusate lindude supilihaks moondumist...

Nonii.

Lõunat sõime ka veel Dianna ja Billi juures.

Siis tulime koju ja ma hakkasin kohe leivatainast segama... vabandust... sepikutainast.

sepikutaignale järgnes pizzatainas... sel ajal kui taignad kerkisid koorisin ja tükeldasin supijuurikaid, puhastasin kana kontidest ja nahast mis paar päeva tagasi supivedelaks sai keedetud ja panin kanasupi keema... siis oli juba aeg suvel sygavkülma valmis vaaritatud tomatikaste välja võtta ja yles soojendada, juust riivida... Adam tükeldas paprikaid - mis veel septembrilõpust saati kylmikus hingitsevad - ja tükeldas ka oma sõrme natuke... ja seeni, mis Liisu endine kunstiõpetaja siin kasvatab... ja sibulat...

lapsed aitasid juustu pizzataignale laotada...

ohh.

igatahes nyyd on söödud, sepik valmis, supp garaazhis külmas. Pizzat jäi üle piisavalt, et homme lõunaks tööle kaasa võtta.

Nii, et selline päev siis.

ei ole küll eriti eestlaslik ise oma saba kergitada, aga praegu olen päris uhke oma ponnistuste üle. Toita oma peret ise oma või nö. naabri käega kasvatatuga... segada taignad oma tehtud savikaussides... ja pesta nõud omakootud "kaltsuga"...

Hea tunne on nii elada.

Mis siis, et muud polegi nagu päeva jooksul teinud kui tükeldanud mateeriat.

See eest homseks on supp valmis ja võib millegi muu peale natuke rohkem aega pühendada.

Pilte panen ehk homme üles. meil kodus on internet kohati liiga aeglane selle jaoks. Kalkunipraadimise video tahab ka yles laadimist.

Ameerikas on ka ajalugu

2008-11-26T14:48:00.000-08:00

Me Eurooplased ikka armastame kelkida oma ajalooga. Eestlane on harjunud igapäevaselt nägema kirikuid ja kindluseid mida võib dateerida keskaega (ma ei hakka praegu mingeid aastaarve siia trükkima... olen klaasikese veini juba hingealla pannud)...

Pean ytlema, et mu tavaline reaktsioon hüüetele: "Oi millised toredad vanad majad siin on!" on olnud kerge õlakehitus. No jah, lahe vana maja... 20'dad? (muidugi, ligi 10 aastat siin maal on mindki nende "vanade" majade suhtes nostalgiliseks teinud)

Tõsi ta on, vanimad säilinud ehitised ameerikas on vaid mõned aastasajad vanad. Kui sa oled harjunud kodukiriku kabelites kolama mis kusagil 1500 aegu ehitatud ... saate aru kyll.

See on aga VALGE MEHE AJALUGU, mille jälgi me - valged "mehed" siin taga ajame. Ja kuna valge mehe ajalugu tõesti siin mandril kaugele ei ulatu on lihtne kehitada õlgu ja muiata.

Ameerika põliselanike ajaloo jälgi kahjuks siinse maa igapäevaelus ei näe...( lääneosariikides on olukord küll veidike teine, nagu ma kaks aastat tagasi Arizonas kogesin...) Siin Põhja Carolinas ei suuda ma eristada põliselanikke tänavapildis - ega tea eriti nende elust olust, liiati siis kohalikust ajaloost.

Täna avanes mul võimalus saada natuke aimu Põhja Carolina "indiaanlaste" elust ca. 1000 aastat tagasi. (jällegi - ma ei usalda oma võimet meelde jätta aastaarve... kusagil kuuendas (või kaheksandas) klassis saadud "2" ajaloo eksamihindeks tuleb siinkohal meelde...)

Nimelt käis Liisu klass Tänupühade eelselt tutvumas indiaanlaste ajalooga yhes Põhja Carolina ajaloolise kaitse all olevas vabaõhu muuseumis ja lastevanematel on alati võimalus klassiga kaasas käia. ( tuleb kyll oma autoga sõita - bussi ei lasta!)

Pilte mul palju ei ole - sest ega seal palju pildistada ei olnud - kolm ehitist on rekonstrueeritud

(sellel maa alal oli omal ajal vähemalt yle 20 ehitise) ja needki ona yles ehitatud modernse tehnika ja materjalidega. Ei ole ju võta tänapäeval paarisadat inimhinge, kes pärast iga vihmahoogu seinad mudaga yle plätserdaks - seega muda asendati tsemendiga...

OK. pikk jutt lühemaks...

Meie gruppi instrueeriv onu oli väga lahe ja manas laste silme ette värvika pildi indiaanlaste elust, jahiriistade evolutsioonist ja arheoloogide tööst. Täiskasvanutelgi oli yht teist kõrva taha panna! Siinse piirkonna indiaanlased kutsusid end "yhe tule inimesteks". Suvel - just siis kui aias tomatid, kõrvitsad ja muu hea kraam kypseks saab (1000 aastat tagai oli siin tunduvalt külmem kliima!), oli nende "uue aasta" tähistamine, mille kulminatsiooniks oli vana templi - ja muude tulede kustutamine ja uue tule loitmine, mida siis kanti kodadesse ja ymbruskaudsetesse küladesse. (nostalgiliselt muidugi mõtlesin sellele kuidas Eestis Jaanitule süütab president ja see siis küladesse laiali viiakse... ohhh...)

1000 aastat tagasi oli siinne piirkond ka TUNDUVALT tihedamalt asustatud kui praegu.

See ajalugu on nähtamatult me jalge all. Iga päev. Nii kaua kui ma olen teadnud Ameerika põliselanike olemasolust ja saatusest olen tundnud häbi selle eest et kuulun laias laastus Eurooplaste hulka. Mis siis, et Eestlane omal maal on pidanud taluma sarnast kukil tallumist võõrvallutajate poolt. Me oleme siiski veel ylekaalus OMAL maal. Ja me kuulume samasse rassi oma rõhujatega... Kui Barak Obama valiti presidendiks tundsin ma esimest korda uhkust siin maal olemise yle. See on pööre ajaloos, mida ma ei julenud loota neist inimestest kelle keskel siin elan... nad täielikult yletasid ennast ja mu ootuseid.

Mu esimene mõte aga, pärast valimistulemuste teatamist oli - millal on ameerika põliselanike kord? Neist ei räägi keegi. Nad ei tõsta kisa... nad assimileeruvad, või joovad end surnuks...

Millal on nende kord????

Igatahes oli tänane päev hea meeldetuletus mulle, neist nähtamatutest inimestest, kelle maal ma kõnnin... kelle ajalugu on mattunud mullakihtide alla - ja siiski on SIIN ja OLEMAS.

Vot siis nii. Köögis käib praegu agar tegevus. Tundub, et Andreas lõikab seal midagi Adami järelvalve all - sibulaid - tuleb välja! Homme on tänupühad. Lapsed viin Jai-Ma ja Bonsai juurde. Adamiga läheme Nancy Davidi juurde. Adam on kalkunipraadimise aktsioonis - ma yritan selle kuidagi jäädvustada ja postitada... mul on mõte teha pähklivõi/kõrvitsasupp... ja siin ma olen, täielikult eiramas köögikata kohustusi!

Sel nädalavahetusel oleme me ka kasuvanemateks Wheezy'le - Eddie ja Angela tänavaelust päästetud kutsale! Ta on muidugi segaduses - ta ei suuda ilma Eddie'ta sammugi teha tavaliselt - aga tundub, et elas ilusti sisse:)
Kampsunit panite tähele???

Star

2008-11-13T09:39:00.000-08:00

Star

2008-11-13T09:35:00.000-08:00

Star

2008-11-13T09:31:00.000-08:00

Halloween

2008-11-02T15:05:00.000-08:00

Reedel oli niisiis see Ameeriklaste yks lemmikumaid pühasid - Halloween.

Ma isiklikult eelistan sellest pühast täiel rinnal mitte osa võtta - ma ei tunne vajadust end kellekski teiseks maskeerida ja reaalsuse eest põgeneda... Ameeriklased see eest võtavad asja tõsiselt (või lõbusalt!? ega taha suureks kasvada!)

Kuulsin NPR'ist (riiklik rahva raadio), et sel aastal on Halloweeni kostyymmide ja muu nänni müük mitmekordistunud võrreldes eelmise aastaga - inimesed on majanduse seisust paanikas ja masenduses ja (täiesti loogikavastaselt minu arust) valmis kopsakaid summasid maksma, et unustada igapäevaelu ja tuleviku savijalgadel võbisemist... täiskasvanute kostyymid maksavad siin ca. $80.-

Lastel olen lasknud halloweenist igal aastal kyll osa võtta ja me oleme alati kostüümid ise teinud. Sel aastal oli Andreas - Batman ja Lyza - Ninja. Star'i linnake korraldas lastele "püha ürituse" peatänaval - erinevate äride omanikud olid väljas ja jagasid komme. Patseerisime siis tänavat mööda yles ja alla ja kotid said komme täis. (Adam on need juba jõudnud yle käia - osa lendas prygikasti, osa sõi ta ära... ja osa jättis lastele - neid siis anname jao kaupa välja järgnevate kuude jooksul).

Tuttavad - Currie'de perekond oma nelja lapsega olid ka seal ja võtsime nendega kampa. (pilt blogerduse alguses)

See vaene mees oli kahe

poekese vahel kurva lõpu leidnud

kohaliku elektriku Ray Deatoni

kollipoisid... yks neist on Lyza

klassivend...

Junior. Juniori tunnevad siin linnas kõik...

teinekord lisan pilte veel, praegu on kuidagi uimane see laadimisprotsess...

2008-10-28T05:47:00.000-07:00

Öömõtteid

2008-10-27T00:05:00.000-07:00

ärkan monikord öösel paanikas.

oli aeg mil elu Eestis tundus nii lihtne. selge ja loogiline. inimsõbralik. kodune.

nyyd kui ma mõtlen tagasi kolimise peale, käivad vaheldumisi vapruse ja ärevusehood.

ma olen ymmarguselt võttes juba 1o aastat siin maal elanud ja hakanud lõpuks aru saama mis moodi siin asju ajada ja kuidas hakkama saada. Eestis on aga elu selle aja jooksul edasi läinud.

niisiis ärkasin umbes pool tundi tagasi milliegipärast mõttega, et kui me otsustame selle suure kolimise järgneva paari aasta jooksu ette võtta, siis mu stressinivoo tõuseb lakke ja ma ei tea kas olen selleks katsumuseks valmis. ma ei tea kas suudan võtta seda järjekordse seiklusena. kaalul on nyyd ju palju rohkem, kui mu isiklik elu!

mismoodi eestis lapsed yldse koolis käivad tänapäeval? elukohajärgselt? mis pabereid selleks on vaja täita?

ja mis saab neist vaestest lastest, kelles voolab kyll pooleldi eesti veri, aga kelle suus pole eesti keelt? kuidas nad tavakoolist hakkama saavad? ma olen kuulnud piisavalt õudusjutte eesti õpetajate kiuslikkusest ja ebapedagooglikust käitumisest nende laste suhtes, kellega rohkem tööd ja vaeva vaja näha. ja keel on yks olulisemaid põhjuseid miks ma tahaksin oma peret sellise suure stressikoorma alla mõneks ajaks panna... keel ja kultuur.

on sel kõigel mõtet? kas on vaja, et mu lastest eestlased kasvavad?

või on peamine, et neis saavad lihtsalt korralikud inimesed?

Eestlaseks olemise raske tee

2008-10-10T18:41:00.000-07:00

Püüan lastele "Naksitralle" lugeda... see läheb meil nii vaevaliselt. Loen ja tõlgin. Loen ja tõlgin.

Andreasel kaob kannatus ja ta hakkab omaette ymisema ja nihverdama... Liisu kuulab ja teeb nägusid mu konarliku tõlke peale. Kõige raskemad on vanasõnad ja kõnekäänud.

Aga me punnitame ja püüame. Midagi ehk ikka külge jääb.

Andreasel on nyyd vähemalt natukenegi huvi tekkinud asja vastu. Küsib mu käest ikka aegajalt kuidas üks või teine asi eesti keeles on. Jätkuvalt kahetsen, et ta siin lasteaeda panin.

Skaudivärk oli eile jälle läila. Andreas kurtis, et nad ei teinudki midagi... kabet mängis yhe poisiga, ja juhendajaga joonistasid perepilte ja rääkisid oma perekondadest ja selle tähtsusest.

Tundub, et aktiivsem värk toimub laupäeviti. Sel laupäeval pidavat tulema kalapüügivõistlus ja järgmisel laupäeval on matk ja telkimine. Meil jäävad mõlemad ära. Sel laupäeval on Adam NC Keraamika Keskuses tööl (selline juhutöö mõnel nädalavahetusel) ja järgmisel lähevad lapsed Tripi juurde.

Yks tuttav neljalapseline pere tuleb meile homme kylla. Mul on muidugi paanika-Jaanika - vaja veel kraamida ja poes käia ja "farmist" salatit tuua ja igasugu asju kokku vaaritada... siin on ju see "southern hospitality" ehk "lõunapoolne kylalislahkus" - omamoodi orkestreeritud süsteemid... väikesed joogid, suupisted, õhtusöök salati ja magustoiduga... ja ma vist olen täitsa aklimatiseerunud nüüd, sest enam ei turtsata põlglikult, et "täielik snobism" vaid teen ära.

Eks muidugi oleneb sellest ka kes külla tuleb. Kui on mõni ladnam sõber siis ikka ei põe kui klaveri pealt on tolm pühkimata. Ei lähe ka ekstra selleks poodi, et salati peale feta juustu osta.

...

See võõrasse ühiskonda integreerumine on selline pikk ja vaevaline protsess... nagu ka oma rahvusliku identiteedi säilitamine. Pidev pingpongimäng.

Haarame härjal sarvist

2008-10-09T15:40:00.000-07:00

Olen juba pikemat aega mõelnud astuda see samm ja hakata siia blogisse ka kirjutama.

Senimaani olen pidanud siin rohkem nagu fotopäevikut... lisanud pilte tuju järgi kui tahtmist on olnud. Aga ma tunnen vajadust natuke paremini sidet pidada nendega kes kodus... alati ei jõua individuaalselt kirjutada kõigist tegemistest ja igayhele pilte saata.

Andreas ja Adam astusid praegu just uksest välja, läksid "skaudikutsikate" koosolekule.

Andreas oli eelmisel nädalal nii elevil, tuli koolist teatega, et oodatakse uusi poisse skautide ridadesse. Neid meelitati vibulaskmise ja püssipaugutamise lubadustega...

Meie poisile polegi rohkem vaja. Kui juba vibusid ja püsse mainitakse, siis ikka peab vinge asi olema.

Eelmisel nädalal oli esimene koosolek. Adam pärast nördinult kirjeldas mis nad siis tegid seal: vaatasid tohutult igavat filmi skautlusest, sõid pop corni ja lapsed mängisid natuke mänguväljakul. Ah jaa... need koosolekud toimuvad kõik kusagil kirikutes... mis muidugi minul ajab sarve punaseks, aga yritan olla rahulik ja usun, et kodune elu ikka mõjutab mu lapsi praegu veel rohkem kui väline.

Täna siis läksid uuele katsele. Kui seekord ka jama on siis vahetavad vist rühma.

Riietumistseremoonia...

Skaudipoisi ausõna

2008-09-23T17:55:00.000-07:00

2008-09-16T10:45:00.000-07:00

together

2008-09-10T09:29:00.000-07:00

2008-08-19T07:09:00.000-07:00

2008-08-11T19:02:00.000-07:00

2008-07-07T02:33:00.000-07:00

2008-06-23T06:47:00.000-07:00

It's cold and rainy here today. I walked home from a friends house and got soaked and chilled to the bone. While I walked, I thought about my place in this world and about my ancestors. I thought about the people who roamed this land in winds and rain and snow, who gathered what little it had to offer from the fields and woods... How strong they had to be to make me possible. There is that strength in me somewhere too, the same kind of hardness. But I have lost touch with it. I don't recognize it in me anymore. I am losing my language and wobbling on my feet, uprooted and lost. I need this land. It is poor and sad and harsh, but it sustains me.

2008-06-22T06:56:00.000-07:00

helpless without computer...

2008-06-15T17:24:00.000-07:00

2008-06-13T18:41:00.000-07:00

2008-06-13T18:38:00.000-07:00

2008-06-13T18:32:00.000-07:00

2008-06-08T17:46:00.000-07:00

2008-06-05T05:15:00.000-07:00

2008-06-05T05:11:00.000-07:00

2008-04-21T05:24:00.000-07:00

2008-04-17T05:09:00.000-07:00